Ükskõik, mis ajahetkel me ka ei elaks, arvame me ennast olevat täiuslikud...
Kuid õnneks on olemas päevikud, kuhu oled kirjutanud oma mõtteid ja tundeid.
Lähevad aastad...lähevad 10 aastad... sa võtad need mälestused ja sirvid neid
ammuseid arhivaale. Kas seda olen tõesti kirjutanud mina? Issand, kui rumal ma olen ikka olnud! Hea on vähemalt ise tõdeda, et toimub märkamatu areng :)
Unelmate kalju
Kui loojub päev
siis asun mägisele teele.
Sest mägedes on rahulik mu meel
Mul mägedes on oma lootus,
seal on üks kalju, mis seisab minu teel.
See unelmate kalju seisab udulooris
ja kõrgel-kõrgel asub tema tipp.
See kalju on mu unelmate kodu,
kuid tee on sinna lõputu ja pikk.
Mis sest, et sinna ust ei ole
ja kalju tippu näha ma ei saa.
Ma surun vaikselt, nukruse tunde maha,
et unelmate kalju jääb mul mõttes särama.
Sellele sai tehtud ka viis ja kaks järgnevat salmi,mida aegajalt oma väikse Yamaha peal leierdan.
Varjude hommik
Varjude mõtted ja varjude keel.
Kas mõistad sa seda,
mis ootab ees?
Või öelda sa tahad, et varjud on tummad...
Mõelda mõttes, kes sind küll lummab?
Nõiduslik varjund tal silmi ei ole
Salalik kuju - nägu on tume.
Alati vaikides kõnnib su taga
Iial sind jäta, ka siis kui sa magad.
Vaata ta otsa, need mõtted on sinu!
Varjude hommik vaikuses vilus...
Hingede ränded tasa tulen su juurde
käed ümber panen muutun varjuks, kas kuuled?
Andesta mulle...
Sind palun mõttes särav elu
Anna mulle andeks!
Igatsen, et loojuv päike külvaks oma ilu.
Ma ei kuule enam taeva laulu,
kadund hinge soojus...
Väljas seisan, käes kaks külma pange...
tühjad, roostes, kooldund.
Ma palun põlvili, kui vaja...
Su ette langen, sa võta kõik,
mis endal vajad, ainult anna andeks.
Ei suuda enam seista vastu, luba minna minul?!
Lase, lase vabaks mõtted, mis kõike vana sidund.
Piinad...milleks tuletad mul meelde,
et see olin mina?
Tule parem tuli süüta, tulest algab elu!
02.07.88
