Laste jutud

Kuulmatuse kratt



Täna tutvustan teile ühte väikest kratti, kelleks on Kuulmatuse kratt.
Võrreldes teiste krattidega on tema palju pisikesem , kuid samas väga suure keha pinnaga,meenutades lapikut pannkooki. Sest kogu tema lapik keha on kui suur helivõnkumiste püüdja mis muundab sinna saabunud info vastupidiseks. Kuulmatuse krati eesmärk on saada lapsevanem või teine laps karjuma, sest kõrges helid tekitavad tal mõnusaid külmavärinate sarnaseid tundeid ja see teeb ta väga rõõmsaks, sellepärast on ta ka väga visa ja püüdlik, et laps ikka väga sõnakuulmatu oleks!

Kuulmatuse krati avastas ühe väikese poisi ema, kes ühel päeval märkas, et tema väikene Hugo on saanud kõrvapõletiku sest ta ei kuule. Hugo parasjagu mängis veega, ja võttis nõuks ja vaevaks loopida seda ka teistele krae vahele. Ema keelas, et Hugo palun ära tee seda, kuid see oli poisile kui haneselga vesi ja ta tegi ikka. Vahepeal said märjaks tema sõbrad, onud ja tädid ning ka vanaema. Hugole tegi see palju nalja, sest nii tore on ju vaadata, kuidas vesi tilgub juustest alla ja kõik kiljuvad külma vee käes.

Ema keelas Hugot veel , kuid seda hullemaks läks asi…no ei tea mis võib küll olla lahti meie poisiga, kurjustas ema, üldse enam ei kuula! Ja äkki ta taipas…siin ei saa olla muud võimalust, kui kuulmatuse kratt on teinud Hugo kõrva oma pesa.
Ta läks Hugo juurde ja vaatas otse tema kõrva mänguarsti komplekti kuuluva arsti riistaga ja ta nägi vilksamisi seda väikest pannkoogi moodi olevat kratti, kes küll püüdis ühe kõrva sisekanali konaruse taha peita, aga ema nägi ta siiski ära. Emal tekkis kaval mõte ja ta ütles:
„Mulle tundub, et Hugol on kõrv haige ja me peame ta arsti juurde viima, kes tema kõrva läbi vaatab.“ Aga kõikide krattide kõige suurem hirm on see, et nad ei taha et tema olemasolust teatakse, sest siis peab ta uue kodu otsima kellegi teise lapse kõrvas.

Kuulmatuse kratt saatis kohe Hugo ajule teate, et vasta emale nii. Ja Hugo ütleski emale:“ Ei ole haige, kõrvad täitsa terved, ma olen lihtsalt ulakas.“ Aga kuulmatuse krati töö seisnebki selles, et kui sa ütled lapsele. „Ära tee…“ siis kratt tõlgib selle ümber :“Tee tee, tee veel rohkem.“
Kui lapsevanem ütleb: „Tule siia!“ siis kratt tõlgib:“ Jookse eest ära.“ Vot selline kratt on see kuulmatuse kratt. Aga ema oli väga tark ja osav ning ütles:“ Hugo pritsi veega nii kui jaksad ja pritsi ka ennast!“ Hugo jättis jalamaid pritsimise järele, sest Kratt tõlkis: „Ära pritsi ennast ega teisi.“.

Nüüd ütles ema: “Hugo ära tule siia, ma ei taha sinuga rääkida.“ Ja kratt tõlkis, et Hugo mine ema juurde ja kuula mida ta tahab sulle ütelda. Hugo läks ema juurde ja jäi talle otsa vaatama. Ema ütles:“ Ma ei taha, et Hugo näitaks mulle oma kõrva.“ Ja mida tegi Hugo, loomulikult ütles talle kratt, et näita emale kõrva ja nüüd oligi käes see moment, mis läks kratile kalliks maksma. Sups lükkas ema pehme vati koos tikuga Hugo kõrva ja tõmbas sealt välja sahh väikse kõrvavaiku tüki koos selle taha peituva kratiga.

Kratt sai valgusest ja ehmatusest päikesepiste ning ei suutnud enam isegi korralikult mõtelda. Ema võttis lubi ja näitas Hugole, tillukest pannkoogi moodi olevat väikest mehikest, kelle nimi oli kuulmatuse kratt ja kelle kuulusrikkad pahateod Hugo kõrvas said ootamatu lõpu.
Nad viskasid selle vati koos tikuga prügikastišahti ja alates sellest päevast oli Hugo hea ja sõnakuulelik laps, sest polnud enam kratti, kes kõik vastupidi oleks tõlkinud.

Aga kratt saades üle esimesest ehmatusest hüppas prügikastist välja otse ühele kassile pähe, kelle nimi oli Miisu ja kes elas ühe soliidse vanaproua juures 1 korrusel, ning nüüd võis pahatihti kuulda, kuidas soliidne vanaproua hädaldas: „Miisu Miisu, miks sa üldse sõna ei kuula!“ ja Miisu tegi kavalalt kurnäu….ja pilgutas vasakut silma. Aga eks sina juba said aru, miks Miisu enam üldse sõna kuulata ei tahtnud?

LJ 2009

Luule, parimad

Koltunud leht.

Lõpuks ometi olen ma vaba,
Koltunud kuivanud leht,
Kes tasaselt langemas maha,
Kesk külma sügisest vett.
On läbi mu aeg kaunid päevad
Lõppemas jälle üks tee…
Mis tõmbab mind tasa ja tasa
Keereldes maapinnale.
Veel väheke tuleb mul olla
Natuke langeda jääb
Põrmuks mu olemus tolmab,
Pole enamat leheke väärt.
Olen vaba, lõpuks ometi vaba!

Teadmatusega homsest...

Ma kõndisin ääretus tühjuses
Pimedas linnutee serval…
Otsides valgust, janunedes soojuse järele.

Nagu mäng, mil keerutad õnneratast
Astusin galaktika tolmus.

Ainult valikud on meie ees…
Õiged-valed, kas on sellel üldse tähtsust?
Kas on vaja mürgitada meelt
vaadates kõverpeeglisse…
Otsides olemasolevaid vastuseid-
Gravitatsiooni poolt väändunud tõest.

Kas on mõtet ekselda kaugel
Püüdega lahendada mõistatust,
mis on elus tähtis?

Aeg voogab läbi mu elu
Viies kaasa tükke mu hingest.
Lammutades hetke, milles olen ärkvel.
Ma ei näe und sellest suurepärasest maailmast
See pole pelgalt miraaž….

Puhastan meeled ja alistun saatusele…
Teadmatusega homsest…

Homme võin istuda musta augu äärel-
Kõigutades jalgu selle serval ja näha
Kuidas sureb valgus...
Seal näed hetki elust, mis kiludena kukuvad
põhjatusse sügavikku, saades osaks kõiksusest.

Vaikselt kustub olevik, üle põhjatu musta augu
Tekib särav kristalne sild.
Võta ette see rada sõdalane…armastusega valitud tee!
Seda sa ju otsisid kogu oma teadliku elu!

LJ 08.07.2008

Raisatud aeg

Kõik möödub...
Aeg
Mõtted
Tunded
Hetked inimese elust
kõik möödub
nagu voolav vesi
Igaviku kuristikust alla langeb
põhjatusse sügavikku kaob

Mina ka, mina ka...
teadmata on aeg
kellega koos ja millal?

Vaata, see on su eluraamat!
ära lase võimalust mööda
kirjutada igale lehele
üks täitunud unistus

Ajas olid mõtted
Mõtetes olid tunded
Hetkedes oli armastus
Kõik möödus liiga kiiresti
ja raamatu lehed jäid valgeks....



LJ 29.08.2008