Tõotatud maa...

Täna öösel olin ma unes kuskil mägedes, mille tippudes olid suured tornid. Läksin ühe torni juurde, sest eemal tuli peal enagu äikesepilv. Üritasin varju leida. Torn oli seest aga tühi, ainult mingid ahjud, ja pulgad müüride sees, mis võisid olla trepi eest, kui hästi visualiseerida.
Hakkasin sinna üles ronima, kasutades karke jms vahendeid. Lõpuks suure punnimise peale jõudsin üles. See oli seda väärt. Eemal paistsid mäed, orud ja nende vahel vihmametsad. Vihmametsade kohal hõljus udu ja päike kuldas oma kiiri üle maailma.
Äikesepilv oli läinud ja minu ees suurepärane vaatepilt. Kas see ongi siis tõotatud maa, küsisin ma endalt? Õtlesin unes endale, et kui ärkad, siis võta see pilt endaga kaasa, sest midagi nii maalilist pole sa ju kaua näinud :)

Tulnukad öös...

Ma ei tea kuidas on teistega, aga mind on see teema alati päris palju huvitanud ja kuna olen antud valdkonnast ka palju materjali läbi lugenud, siis pole ime, et ka minu teises reaalsuses tulevad need salapärased mehikesed seiklema.
Eile öösel juhtus siis selline uni olevat, et olin Õismäel oma vanas koduhoovis ja mängisin seal maja ees. Kellega või mida ma ei tea, aga äkki näen, et minu poole tulevad kaks kuju, väga pikka kasvu. Lähemale jõudes sain aru, et üks on naisterahvas ja teine mees, kuid midagi oli neis väga veidrat ja kummalist. Tundus, et nad tulevad täpselt minu suunas ja ma astusin kõrvale...nii ka nemad ja hetke pärast olid nad minu juures. Siis asin aimu nende tõelisest pikkusest. Ma olin neile rinnani. Mees tulnukas oli pikliku näoga ja kummaliste silmadega...kõik nagu inimesel, aga see välismulje oli justkui oleks tal kostüüm seljas. nais tulnukas oli jälle pikk, peene ja hästi peenete sõrmede, käte ja kaelaga. Samas olid tema juuksed justkui Gleopatral, aga vähe lühemad.
Mingil määral saransed Amelie´le. Mees tulnukas pani oma harali näpud kaelale ja tõstis maast üles. Sain aru, et ta üritab mind nagu koera kaelarihmast kaasa viia...
Hakkasin karjuma, et ma ei taha, niimoodi ma ei taha. kas te kultuurselt ei oska inimesi röövida...
Tulnukad jätsid mind rahule ja hetke pärast olid nad minust eemal selja taga, kuid meie vahel olid kaks klaasseina. Üks ja teine, mille taga olid nemad ja vaatasid minu poole. Ütlesin, et olen nõus kaasa tulema, kuid ainult siis, kui nad käituvad normaalselt. Mees tulnukas näitas klaaside peale...ja ma sain aru, et pean jõudma nende poole, siis saab.

Hetke pärast ma sõitsin paadiga mööda jõge linna poolt Kristiine keskuse suunas. Jõgi oli värviküllane ja ma üritasin krevettidega kala püüda. Äkki näkkas ja see oli ikka ilgelt raske purakas. Tirisin-tirisin...kui nähtavale tuli, selgus, et eelmise talve laip...oli konkus otsa jäänud. Viskasin ta Kristiine keskuse poole maha ja püüdsin eemale saad, sest hais mattis hinge.

Soojale maale...

Soojale maale...

Ma mõtlen elust,mis elades tundub kui uni
tõelisus pimestab meelt.
Olen avatud aken maailmade vahel
ja ei mõista, kui kerge eksida teelt.

Kas unes või ilmis? Või ehk uni on unes?
Et ilmsi on uni ja jalad mul tules...
Äkki avatud aken maailmade vahel
vaid viirastub hetkeks siin tormide meres?
Siis sirutan käed läbi hallika udu,
et kaoks kõik hämavad petted.
Mu peas tuksleb pulss ja kõrvus kohiseb meri-
hinges märatseb tuli, et südames sulaks jää!

Hämarus alistub valguse teel, mille poole püüdlen,
kui kollane liblikas-tuule käes laperdades.

Ma usalda end sinu hoolde!
Hüüdke, head teed, head teed!
Läbi avatud akna maailmade vahel kiirgab valgus, puhtus.
Paistavad uued dimensioonid.

Päiksetuul kiskus kollase liblika endaga kaasa:soojale maale-soojale maale.

27.02.1997.a.


Mõeldes iraagi sõjast

Taevased kommid, mis langevad sajus
Maapeale kukkudes saab neist pommide raju.
Vikerkaare värvlised lindid nunnude lipsudena ümber
Sügavas lehtris lihatükike liiva sees kümbleb.

On saabunud aeg surra ja surmata
järjepideva lollusega elevat kurnata
No andke mulle ka üks bazuukake väike,
millega päikeseküllases kõrbes saaks liivale sodida
musta skorpioni käike.

Võtaks osa sellest meeletust hullusest
pimesi järgneksin juhil-kuni viimaks
Mõni sõbralik kuul, mu teadvuse Alg Ollu juhib...

Nüüd olen teises ilmas kangelane suur
postuumselt mulle selga aeti kolonelikuub
Koju tühi tinakirst sai läkitatud teele,
lennukisse uhkelt pandi-mitte vanale reele.


Pisaratest kaelakee

Andke mulle aega-et nutta pilvepisaraid
kamalutena puistata sätendavaid pärle,
millelt peegeldumas üle ilmamaa lummuslikku valgust
tõmmates enda poole-käed õieli jooksmas...
Haarata, krabada, ahmida...
võimalikult palju, kugistamiseni lämbudes suu pungil...

EI MAHU!
Rohkem ei mahu...

Mis maitse on sellel kõigel?
Vist meeletult mage, tühiselt tühi...
Pärli pisaraid kaela ei riputa.


Must majaks

Taevalaotusesse tähtede järele siruta käed.
Pöörases kiiruses lenneldes-valgust sa minemas näed.
Ühel hetkel on pimedus-ääretu tühjuse väli
Ükski eksinud Hing pole eales siit lennanud läbi.
Vahest näitavad teed meile kõverpeeglikildudelt peegelduv tähtede kiirgus
Jutkui majaks öös, lastes tunda sul välise petliku hiilgust.


Hõissa 20 sajand

Anname andeks kõik valed ja võlad
anname kõigile kellel on pea
anname lilli püüdes ilusaid silmi
korjame seda, mis ainult on HEA
Raiskame raha ja raiskame loodust
raiskame õhku, raiskame vett
Raiskame mõtteid, mis hellad ja soojad
raiskame elu-suur meelepett.
Oleme mustad, oleme valged
oleme kadedad koledad täid
oleme värdjad käes punased sirbid
vilja asemel lõikame päid...
Läheme kooli, läheme linna
läheme sõtta, pole mujale minna!
Läheme naerdes relvad käes
tagasi tulekut paljud ei näe...

JA mis siis, pole vajagi...elame ju 20 sajandil


SAATUSERATAS

Milleks me sünnimè?
Selleks, et elada.
Milleks me elame?
Selleks, et õppida.
Milleks me õpime?
Selleks, et areneda.
Milleks me areneme?
Tarkust korjame.
Milleks meile tarkus?
Et mitte lollina surra.
Aga mis on surm?
Kui kehast saab põrm.
Ja siis, mis saab siis?

LINNUD LAULAVAD,
OJAKENE VULISEB,
USSID ROOMAVAD MULLAS,
PARADIISIAED!UUS ELU!

Mis on uus elu?
See on jumala valgus,
Ms on jumala valgus?
See on uue elu algus.
Mis on uue elu algus?
See on edasi püüd...
KUHU?
Sinna, ikkas sinna, et toimuks kiire uuestisünd.
Milleks me sünnime?
Kuidas milleks...selleks et elada...
AH kurat, ära tüütab.

VALE

Inimesed valetavad...
Need, kes valetavad tavatult rohkem
nimetatakse valetajateks!
Need, kes valetavad mõõdukalt,
nimetatakse ausateks inimeteks.


Ajal on kiire...

Jää seisma! Hüüan käsi sirutades päikse loojangusse.
Pea kinni aeg, kus on sul nõnda kiire rutt?
Kuid aeg ei oota, minu järel samme ta ei sea.
Ja ikka jälle ekslemas end leian
ning oma jälgi tema tuules lohistades järgi vean.

Sõrmedega püüdes, üritan rabada kätega tuult,
et ajakonarustesse takerdudes peatuks see aeg-
MIS MINUGA EI ARVESTA

Kuid aeg on sile
justkui voolav vesi, mille peegelpinnalt peegeldudes
moodustub reaalsus, kus elan oma elu.
See peegelpind on maailm,
tiireldes ringi-ajades inimeste päid pööreldes hulluks,.

Kiiremini, ikka kiiremini-liiga väike on veel kiirus!
Liiga kaua kestab olevik...
Kiire, kiire....ajal on kiire.


Põgene kui saad

Üks kurt kirjutas mulle, et tahaks
kuulda maailma hääli ja inimete karjuvat muusikat
nautida mürgeldavat virr-varri.
naeratasin kurvalt ning mõtlesin..
Siis, kui kuuled igapäevast elu,
tajud nüristunud maailma.
Annaksid ära väga palju, et saaks kas või hetkekski rahu,
siin inimeste maailmas on kõik teisiti.
Parem olla pime, siis ei näe valu,
parem olla kurt, siis ei kuule elu.
See maailm tundub ainult teadmatule ilus.
Põgene siit kui saad, maal ei ole sul midagi teha.


Koolis...

Tihti mõtlen ma ennast koeraks,
kes jookseb tihedais tihnikuis,
haugub suu vahus siili peale ja hammustab vöödilisi kasse.
Siis tahan olla kaelkirjak.
Kõndida pea pilvedes, vaadata teiste peale ülevalt alla,
NING SÜLITADA.
Lennata kõrgel taevalaotsil, rasvase lohemaona
Röövida vasssilisasid, elada seitsme maa ja mere taga
SUUDELDA LUMIVALGEKEST.
Tunnikell!
Õpetaja võtab minu tühja lehe,
vaatab mulle kaasatundvalt otsa ja ütleb.
Saa ükskord meheks!
Mina aga ei märka teda, sest olen väike nõiutud roheline konn,
kes ootab tiigipõhjas oma päästjat.

Ookean

Täna öösel õnnestus tekitada unenäos aken kahe maailma vahel. Ühes oli unenägu, millest võtsin ise aktiivselt osa, kuid samas hakkas tööle teise ise teadvus, mis lihtsalt tuletas meelde mõned unenäoväravate põhitõed ja väikese tähelepanu fokuseerimisega sai avatud aken unenäo maailmast päris maailma. Kuna aken projektseerus suvalises kohas männimetsade kohal, tekkis küsimus, et kuhu ma tahan rännata. Ja äkki meenus mulle soov näha Atlandi ookeani laineid. Ütlesin selle välja ja samas hakkasin liikuma avatud aknaga...nagu istuks majas lahtise akna taga ja vaataks õue. Lend võttis natuke aega ja jõudsin kaljudega alale, kus keset laguuni oli saareke paari puuga ja mida väisasid meeletu jõuga lained...tsssss, tsssss, tsssss. Vahtu ja pritsemeid lendas, ja tugev tuul jõudis neist osa ka mulle näkku puhuda. Prrr...külm oli. Siis äkki jagasin ära, et nii võin ma ju terve maailma läbi seigelda selle avatud akna taga...Võtsin suuna siis üle ookeani teisele poole, pilved, ookeani võimasad lained. See nõudis päris palju tähelepanu fokuseermist, et mitte seda ära kaduda lasta. Siiski oli unenäo maailm võimsam ja tõmbas mind tasa akna juurest eemale, kus ma jätkasin tavalise unenäo toimetustega ilma jõuta.