Ma ei tea kuidas on teistega, aga mind on see teema alati päris palju huvitanud ja kuna olen antud valdkonnast ka palju materjali läbi lugenud, siis pole ime, et ka minu teises reaalsuses tulevad need salapärased mehikesed seiklema.
Eile öösel juhtus siis selline uni olevat, et olin Õismäel oma vanas koduhoovis ja mängisin seal maja ees. Kellega või mida ma ei tea, aga äkki näen, et minu poole tulevad kaks kuju, väga pikka kasvu. Lähemale jõudes sain aru, et üks on naisterahvas ja teine mees, kuid midagi oli neis väga veidrat ja kummalist. Tundus, et nad tulevad täpselt minu suunas ja ma astusin kõrvale...nii ka nemad ja hetke pärast olid nad minu juures. Siis asin aimu nende tõelisest pikkusest. Ma olin neile rinnani. Mees tulnukas oli pikliku näoga ja kummaliste silmadega...kõik nagu inimesel, aga see välismulje oli justkui oleks tal kostüüm seljas. nais tulnukas oli jälle pikk, peene ja hästi peenete sõrmede, käte ja kaelaga. Samas olid tema juuksed justkui Gleopatral, aga vähe lühemad.
Mingil määral saransed Amelie´le. Mees tulnukas pani oma harali näpud kaelale ja tõstis maast üles. Sain aru, et ta üritab mind nagu koera kaelarihmast kaasa viia...
Hakkasin karjuma, et ma ei taha, niimoodi ma ei taha. kas te kultuurselt ei oska inimesi röövida...
Tulnukad jätsid mind rahule ja hetke pärast olid nad minust eemal selja taga, kuid meie vahel olid kaks klaasseina. Üks ja teine, mille taga olid nemad ja vaatasid minu poole. Ütlesin, et olen nõus kaasa tulema, kuid ainult siis, kui nad käituvad normaalselt. Mees tulnukas näitas klaaside peale...ja ma sain aru, et pean jõudma nende poole, siis saab.
Hetke pärast ma sõitsin paadiga mööda jõge linna poolt Kristiine keskuse suunas. Jõgi oli värviküllane ja ma üritasin krevettidega kala püüda. Äkki näkkas ja see oli ikka ilgelt raske purakas. Tirisin-tirisin...kui nähtavale tuli, selgus, et eelmise talve laip...oli konkus otsa jäänud. Viskasin ta Kristiine keskuse poole maha ja püüdsin eemale saad, sest hais mattis hinge.
No comments:
Post a Comment