Sattusin lugema ühekandi inimeseblogi, kes kurdab, et kogu eesti naudib juba ammu kevadet,aga meil "tsoonis" on keskmine 9 kraadi.
Üldiselt olen temaga päri, et Rannamõisa ja Tabasalu kant on väga huvitava ilmastikuga. Kuna ise elame Ilmandu ja Rannamõisa küla piiril, siis on kerge olla erapooletu ja anda oma hinnang, mida mitte keegi küsinud pole.
Aga kõigil on võimalus mitte edasi lugeda ja kasutada oma põhiseaduslikke õigusi :))
Selle inimese blog on siin http://nelladella.wordpress.com/2010/05/18/pogenemine/
ja seda lugedes tahan ma lisada ühe täpsustuse.
Päris mitmel hommikul,kui kogu Tallinn nautis kell 07:30 hommikul 23 kraadi sooja, alustasin teekonda tööle kesklinna. Alates Rannamõisa teeristist Tabasalu taga oli taevas nagu noaga lõigatud ja meeletu hall pilvemass vaatas seinana vastu.
See oli uskumatult põnev ja ilus vaatepilt, tegin korraks akna lahti ja siis tundsin selle soojust....st külmust. Pärast Tabasalu oli jälle kui noaga lõigatud ja soe päike oli suutnud Tiskre kandis juba oma töö teha...Ühed naabrid olid parasjagu Pärnus ja rääkisid, et 26 kraadi...meil näitas kraadklaas 8 kraadi. Tundus uskumatu, et kusagil mujal ka päikest näeb ja sooja tunneb.
Mõtlesin, et jah...see vaatepilt on ilus, aga aastaringselt elada igavese kevade ootuses (sooja ilma) on väga masendav.
Ja nüüd kõige-kõige masendavam fakt! Eestis on ainult 11 ilusat rannailma päeva terve suve jooksul. Nii, et kriba seinale 11 ringi ja igal korral, kui väljas +24 tõmba üks ring läbi. See on kogu ilu suvi.
Nüüd korrutame selle 11 67 aastaga, saame 737 päeva, mis võrdub täpselt meie keskmise elueaga siin eestis :))) Mehed võivad selle tehte teha 62-ga.
Kokku teeb see 2,01 aastat ilusat ilma, mida polegi nii vähe.
Kuskil keegi arvutas, et keskmiselt 2 aastat raiskab ka iga naine on elust peegli ees meikimise peale, mehed see vastu 8 kuud. (out topic)
Aga see ei muuda fakti, et meie kant on tõesti tsoon...külma. Sellepärast kui soovid suve nautida, sõidame ka meie 15 km edasi Klooga poole ujuma.
Wednesday, May 26, 2010
Friday, May 14, 2010
Dialoog alateadvusega...
Mida rohkem on sul energiat, seda kummalisemaks muutuvad unenäod :)
Näen und, et olen 55 KK mingis tunnis, klass on rahvast täis, kellest enamus võõrad näod. Tekkis selline 1f klassi tunne, kus kõik oli uus ja igat teist jõngermanni piidlesid suure huviga. Äkki avastan, et unenäo kohta on kõik liiga selge ja mu tegevus allub 100% teise ise tegemistele. Ühesõnaga olin suutnud unenäost märkamatult minna unenägemisse.
Kui selle ära tsekkasin, hakkas info jooksma ja pähe tekkis hulk häid mõtteid, mida kõik oli vaja küsida ja teada saada, sest unenägemise infostendi tasub alati ära kasutada enda tundma õppimiseks.
Äkki tekkis huvi, et mis kuradi pärast olen ma ümbritsetud võõrastest inimestest ja kes nad on, või miks ma neid seal näen? Otsustasin selgust luua ja valisin neist välja ühe kena naise.
"Tere, minu nimi on Leonhard...st unenägemises kutsutakse mind Sidonis...kes Sina oled?" Kena naine vaatas mulle otsa ja ütles, et ma ei tunne teda.
Mina jälle vaatan, et kuigi on ta võõras oleks me juba nagu 100 aastat tuttavad ja muudkui üritan erinevate küsimustega teada saada, miks selline DEJAVU tunne.
Ühel hetkel naine ütleb, et mind pole tegelikult olemas ja vaatas mulle nii ime armsasti otsa, et viska või silda. Ma ei saanud päris hästi aru, mida ta mõtles sellega, et teda pole olemas ja siis ta seletas.
"Vaata kullake, ma olen sinu alateadvuse poolt loodud erinevatest inimestest kokku klopsitud kujutelm, silmad on Helena omad, juuksed Madli, nina mingist filmist ühe blondiidni oma jne." Üritasn talle vastu vaielda, et see pole võimalik, kuna me oleme unenägemises ja sellist asja, nagu aju väljameõldis pole olemas.
Korraga meenus mulle üks uurimus, millest kirjutab doktor Ernst Muldasev, kus ta räägib, et kõik mida inimene kogeb, kas unes või ilmisi, või siis unistab, on aju jaoks reaalsus, kuna ta ei suuda vahet nendest tegevustest tulenevast energiast.
Ja siis tekkis kaval mõte...kui sind pole olemas, siis ei saa ma sind ka ju suudleda...;-)
Ta vastas, et ma võin üritada, et teada saada ja oma uudishimu rahuldada. Tegin seda ja pean tunnistama, et see oli sama reaalne kuielu millest ärkasin viimati üles unenägemisse. Olin natuke hämmingus...ja püüdsin aru saada, et kuidas on võimalik oma alateadvuse väljamõeldisega suudelda ja rääkisin sellest ka talle, tuues välja poolt ja vastu argumendid, milles põhjendasin, et ta on tegelikult ikka midagi muud, kui pelk kujutlem mu hingest.
Ta hakkas naerma ja ütles, et varsti ma ärkan ja siis pole enam teda, ega seda maailma ja tegelikult oli see suudlus väga hea ja osustas peaga minu selja taha, et vaata sinna...pöörasin pilgu korraks selja taha...seal polnud midagi ja kui jälle ette vaatasin tema poole...oli ta kadunud. Nagu viirastus vette.
Üritasin energiat koondada, et kui ta on minu alateadvuse kujutelm siis suudan ma ta sealt uuesti selles keskkonnas välja tuua. Pingutasin...korraga tundisn, kuidas kellegi hoolitsev nähtamatu käsi libistas õrnalt oma käega üle mu põskede ja kaela ning õrn tuulehoog vuhises minust mööda...
Alateadvuse kujutlem...kirusin ma ennast, jälle lasin ühel anorgaanilisel olendil sõõmukese armastuse energiat tunda :))) Aga see oli väga ilus hetk, selles kiskjalikus maailmas, kus käib reeglna võitlus ainult elu ja surma peale. Aga selgub, et siin on ka vahest aega armastada hetkes.
Näen und, et olen 55 KK mingis tunnis, klass on rahvast täis, kellest enamus võõrad näod. Tekkis selline 1f klassi tunne, kus kõik oli uus ja igat teist jõngermanni piidlesid suure huviga. Äkki avastan, et unenäo kohta on kõik liiga selge ja mu tegevus allub 100% teise ise tegemistele. Ühesõnaga olin suutnud unenäost märkamatult minna unenägemisse.
Kui selle ära tsekkasin, hakkas info jooksma ja pähe tekkis hulk häid mõtteid, mida kõik oli vaja küsida ja teada saada, sest unenägemise infostendi tasub alati ära kasutada enda tundma õppimiseks.
Äkki tekkis huvi, et mis kuradi pärast olen ma ümbritsetud võõrastest inimestest ja kes nad on, või miks ma neid seal näen? Otsustasin selgust luua ja valisin neist välja ühe kena naise.
"Tere, minu nimi on Leonhard...st unenägemises kutsutakse mind Sidonis...kes Sina oled?" Kena naine vaatas mulle otsa ja ütles, et ma ei tunne teda.
Mina jälle vaatan, et kuigi on ta võõras oleks me juba nagu 100 aastat tuttavad ja muudkui üritan erinevate küsimustega teada saada, miks selline DEJAVU tunne.
Ühel hetkel naine ütleb, et mind pole tegelikult olemas ja vaatas mulle nii ime armsasti otsa, et viska või silda. Ma ei saanud päris hästi aru, mida ta mõtles sellega, et teda pole olemas ja siis ta seletas.
"Vaata kullake, ma olen sinu alateadvuse poolt loodud erinevatest inimestest kokku klopsitud kujutelm, silmad on Helena omad, juuksed Madli, nina mingist filmist ühe blondiidni oma jne." Üritasn talle vastu vaielda, et see pole võimalik, kuna me oleme unenägemises ja sellist asja, nagu aju väljameõldis pole olemas.
Korraga meenus mulle üks uurimus, millest kirjutab doktor Ernst Muldasev, kus ta räägib, et kõik mida inimene kogeb, kas unes või ilmisi, või siis unistab, on aju jaoks reaalsus, kuna ta ei suuda vahet nendest tegevustest tulenevast energiast.
Ja siis tekkis kaval mõte...kui sind pole olemas, siis ei saa ma sind ka ju suudleda...;-)
Ta vastas, et ma võin üritada, et teada saada ja oma uudishimu rahuldada. Tegin seda ja pean tunnistama, et see oli sama reaalne kuielu millest ärkasin viimati üles unenägemisse. Olin natuke hämmingus...ja püüdsin aru saada, et kuidas on võimalik oma alateadvuse väljamõeldisega suudelda ja rääkisin sellest ka talle, tuues välja poolt ja vastu argumendid, milles põhjendasin, et ta on tegelikult ikka midagi muud, kui pelk kujutlem mu hingest.
Ta hakkas naerma ja ütles, et varsti ma ärkan ja siis pole enam teda, ega seda maailma ja tegelikult oli see suudlus väga hea ja osustas peaga minu selja taha, et vaata sinna...pöörasin pilgu korraks selja taha...seal polnud midagi ja kui jälle ette vaatasin tema poole...oli ta kadunud. Nagu viirastus vette.
Üritasin energiat koondada, et kui ta on minu alateadvuse kujutelm siis suudan ma ta sealt uuesti selles keskkonnas välja tuua. Pingutasin...korraga tundisn, kuidas kellegi hoolitsev nähtamatu käsi libistas õrnalt oma käega üle mu põskede ja kaela ning õrn tuulehoog vuhises minust mööda...
Alateadvuse kujutlem...kirusin ma ennast, jälle lasin ühel anorgaanilisel olendil sõõmukese armastuse energiat tunda :))) Aga see oli väga ilus hetk, selles kiskjalikus maailmas, kus käib reeglna võitlus ainult elu ja surma peale. Aga selgub, et siin on ka vahest aega armastada hetkes.
Subscribe to:
Posts (Atom)