Tunnelid ja pealuude mäed

Iga uni on kordumatu looming. Mõned unenäod viivad väravateni, millest algab unenägemine. Vahest on vaja unest üles ärgata ja leida ennast sama reaalsest maailmast,nagu ka see, milles viibib meie keha.

See oli uni, kus sõitsime terve perega ühte maakohta, millest pidi alguse saama meie reis. Jõudsime sinna hommikul vara 07:30. Peremees, kes pidi meid edasi sõidutama, polnud veel ärganud. Otsisin kohta, kus saaks loomulikke vajadusi rahuldada ja avastasin oma suureks üllatuseks, et keegi on välikäimla oma asukohalt teisaldanud ja alles jäänud sügava põhjatu augu ümber, ehitanud puitlippidest kaootilise aia.
Meie matk algas sellest, et sukledusime sinna auku ja leidsime ennast maa alustest kaevanduse käikudest. Seal oli nii pime, et ei näinud oma käsi. Õnneks oli mul taskulamp ja ma suutsin selle aktiveerida. Me olime pärapõrgus, eksinud ja ei teadnud kuhu edasi minna. Korraga kuulen, et lähenevad kellegi sammud...meieni jõudis üks lärmav seltskond slaavlasi, kes olid selleebaseadusliku kaevanduse peremehed.
Leides, eest mingid suvalised tüübid, ehk meid, oli vaja tunnistajad kõrvaldada.
Mind võeti, kinni, pandi seina äärde ja samas olin ma kolmandas isikus, kes vaatas seda kõike pealt. Äkitselt hakkas minu nägu muutuma ja pähe tekkis hulk maske, mis üksteise peale kapsapea moodi kihi moodustasid, siis muutus see nägu häguseks sinakaks olluseks ja minu taipamise peale, et tegu oli läbi unenäo jõutud anorgaaniliste olendite maailmaga, milles kuju võtsid piilurid, kelle eesmärk oli mitte kõige eetilisem. Lõpetasin unenägemise ja tulin tagasi koju.
See oli märk...oligi juba liiga vaikseks jäänud...
Järgmine öö jätkus matk, ma jõudisn maailma, kus mind üritati kaasa võtta jõuga. Suutsin seda vältida öeldes välja soovi näha energiat, kus see jõud pärit on.Sattusin maailma, kus mäed ja kivid olid pealuude kujudega. Kujutage ette suurt mägede massiivi, mis koosneb luudest...midagi oli kogu selles seikluses imelikku ja mu teine ise ütles, et aeg on vaadata käsi ja öelda uus taotlus.
See oli koht, kuhu tekkis värav. Värav oli samasugune, mille taga seisis mu ema, enne oma viimaseid hingetõmbeid. Ma ei tea, kus kohast tuli see jõud ja see teadmine, aga ma ütelsin välja sõnad ja koos käte jalgade abiga, muutsin seda maailma, kivi-kivi haaval. Üks hääl seletas, et niimoodi sa muudadki oma päris elu, sest kõik maine saab alguse siit maailmast pärit mustritest.
Pealuude ja kontide mere asemel tekkis roheline põld, lilled, sinine taevas ja kaugusest oli näha esimene päikesetõus. Kõik vana kukkus põhjatusse kuristikku. Uus maailm justkui kasvas vana asemel, ehk üks kiht asendus teisega.

Kurikamees

Olin kuskil kalamajas ja nautisin puumajade arhitektuuri. Möödudes ühest hoovist tajusin äkki, et keegi ründab mind nurga tagant. Automaatselt kummardusin ja minu peast vihises mööda pudel ja sellega koos taarus kõnniteele üks kõhetu narkomaani mõõtu kuju. Ta üritas teist korda tabad mu pead, aga õpitud võtetega sain tal kõrist ja pudeli enda kätte. Lükkasin mehe eemale ja küsisin, et kas tal on miskit vajaka? "Raha...anna kõik oma krõbisevad eurod siia!" rögises ta. Ma lükkaisn ta pikali ja käskisin kaineks magada. Aga keegi julge kodanik oli jõudnud juba politsei kutsuda, kes saabus kohale ja nähes maas meest ja minu käes pudelit...oli tema jaoks pilt selge. Mina olen ründaja...
Politseinik oli vietnamlane ja relvaks oli omakorda taskulamp ja pesapallikurikas. Ta võttis oma kurika ja sundis mind võtma sisse algasendit turvakontrolliks, et panna käed raudu ja viia jaoskonda. Püüdsin seletada, et ma olen õnnelik ohver ja korralik kodanik...see kurat oli aga umbkeelne politseinik....jagas ainult vietkongi.

Nägin, et asi on täbar ja seda enam, et vietkong üritas oma ainsa relvaga pesapallikurikaga mind jalgadest tabada ja pikali saada. Nüüd ei kannatanud ma enam välja, ausat eesti kodanikku mõnitatakse päisepäeva ajal...paari osava võttega oli kurikas minu käes ja juhuslikult sattus see rähklemise käigus mitu korda politseiniku pähe.
Vietkong kukkus ja jäi sinna lebama, mina aga sain aru, et juhtnud on midagi , mis poleks tohtinud juhtuda. Läksin siis eemale ja vabanesin asitõenditest ja olin juba kodus diivanil, kui näen, et vietkong koos kahe teise politseinikuga, kes teda talutavad tulevad meie koju vastandamist tegema...
Mul ei jäänud muud üle, kui tõmbasin suukoopad vaakumiga sisse, pöörasin silmad pahupidi ja tegin pähe ühe ääetult lolli näo. Teised küsivad selle haavtu käest, kellel pea oli 3kg sidemega kokku seotud. "Kas see tegi?" ja näitasid näpuga minu peale. See vaatab-vaatab, vask silm teeb tirilimps poolteist, kuna kurikas andis ikka hea mataka. Uurib mu nägu, aga see on sjuke lollakas...siis ütleb, ei see mees küll selle moodi pole, kes mulle virutas...see ju puha värdjas.

Ja nii nad läksid ära, tõelist kurikameest otsima. Ma aga mõtlesin eesti politsei "hea taseme" ja enda lolli näo üle, et näe, kuidas on võimalik teist isikut mängida...lihtsate vahenditega.

Oh neid unenägusid!

Juuni kuu uni

Kas te olete kunagi päris elus kohtunud draakoniga...vist mitte, kui ei pea silmas Komodo saare hiivaraane. Mina täna öösel püüdsin Kiidjärve veski juures kala ja kohtasin teisel poole jõge draakonit, kes õpetas lapsi kala püüdma. Õigemini eesmärk õpetusele oli, et need püüaks talle kalu ja tema saaks söönuks. Lapsi oli palju ja seltskond tundus olevat rahvusvaheline, eriti jäi meelde üks india poiss, väga pika õngega. Võtsin sealt oma tütre ära, ma ei soovinud, et tema talle kala püüab.

Jäälilled

On jää ja külm neist vahest vormib kaunid kujud
On tuul, mis kristallid sinu aknal õisikuteks punub
On päike, mis veepiiskadeks sulatab külma jää
On vesi, mis tilkudes lõhub jäälillede väe

Ma püüan, neid hapraid õisi sooja hingeõhuga klaasilt
Välja sulatada...ja neid Sulle rõõmu hetkedeks ulatada.

Iga sulanud jäälille sees on magus mälestus olevikulisest hetkest!

Rongisõit tulnukaga

Uni 09.02.2011

Olin kuskil metsas raudteejaamas ja ootasin rongi, ühel hetkel see saabus ja siis ronisime peale. No oli see vast peldik...roostes, pinkide pealt kõik räämas ja katki jne. Tekkis täielik asotsiaalne tunne :) aga sättisin siis ennast akna alla istuma ja sõit läks lahti. Imestasin ise ka, et raudtee on ehitatud kuristiku servale ja tee oli üleni lumine jääs...mõtlesin, et see pole rong vaid suurte kallurite kolonn, mis kulgeb läbi lumetuisu mööda raudteed. Vaatasin ka rongi ninasse ja oligi nagu autode kolonn. Mõtlesin, et lähen teise vagunisse, aga see oli võimatu, kuna vahekäigu uks oli kinni roostetanud. Läksin siis omale kohale tagasi kui saabus TAPA. Jooksime koos sõbraga välja ja õues oli töökaaslane Merle, kes ka rõõmustas peatuse üle. Läksime koos sõbraga (tundmatu) ühte poodi ja ostsime arbuusi, raudkangid käes. Poemüüja ei olnud üldse aldis meile seda müüma ja siis võtsime jõuga. Ühesõnaga tekkis väike rüselus ja me pidime põgenema jaama. Suureks kurvastuseks avastasime, et rong juba võtab hoogu üles ja peale einam ei saa. Hüüdsin ka rongijuhile, et me tõime ju teile arbuusi....see lõi käega ja lisas kiirust. Aga õnneks olid rongis teised, kes hädapidurit tõmbasid ja nii me peale saime. Istusin ühe naise kõürvale, kes oli seal koos tütrega. Nad olid mõlemad kummalist värvi, sinakad-rohelised. Ja versoonte asemel olid ämblikuvõrkude sarnased moodustised, mis naha all liikudes oma asukohta vahetasid. Tundus, et neil polnud ka riideid seljas ja üldse oli see välimus väga kummaline. Äkki ma taipasin ja vaatasin naisele otsa ja esitasin mõttes küsimuse. Siis kuulsin peas vastust...me suhtlesime telepaatiliselt. Tal oli hirm, et äkki ta avastatakse, kui võõra maailma esindaja... ma andisn natuke nõu, et sellise välimusega kindlasti, aga natuke tuunimist ja riideid ja keegi ei mõista, kellega tegu. Naine oli tänulik ja laps samuti. Mina sain kaks uut tulnukast sõpra. Päris huvitav oli vestelda mõtetega :))

2012 kummitab

Ma tean et, see teema on paljude jaoks just väga aktuaalseks saanud alles nüüd, kuid minu jaoks oli see aktuaalne juba aastal 1992. Sellepärast jätab tants selle ümber mind üldiselt külmaks, kuid unenägemises on aegajalt episoode, kus visatakse vihjeid muutustele.

Täna öösel olin siis kuskil maal. See oli teadmise järgi koht, kus kavandatakse elu. Ma ei olnud seal üksi ja koos viie kaaslasega tehti meile ülesandeks minna ühte suurde kõrghoonesse. See maja oli hiiglaslik ja sinna sisenedes jõudsime me 101 korrusele, mis oli tühi....ainult mõned asjad pakkidena nurgas ja paksu tolmukorra all.
Nüüd hakkas keegi rääkima asja sisu. Et oleme maailma majas, st hoones kus iga tasand tähendab ühte arengu etappi ja hetkel me oleme inimkonna tulevikus. Sellel ajal olin justkui jälle hoonest väljaspool ja vaatlesin seda ilmatuma kõrget torni. Nüüd panin tähele, et tõesti oli iga korrus kui mingi ajastu meie ajaloost ja see korrus kuhu me sattusime oli kottpime.
Nüüd olin jälle tagasi ja panime valgustuse põlema. Keegi ütles, et see etapp on sellepärast tühi, et Looja ei teadnud ise ka mis tuleb...ta tahtis, et me kirjutaksime selle ise. Seda küll kavandati ja toodi ka mõned asjad, ilma milleta läbi ei saa, aga nüüd on meie ülesanne siin kord luua ja tagada elu järjepidevus.
Tundsin sellega kaasnevat rõhuvat vastutust, seda enam, et riietuse poolest olin ma alasti ja käes lambavillasest karvased lokkis käpikud...
Ühte ruumi oli ka unustatud loomise käigus üks armas koerake, valge puudel, kes oli juba 26000 aastat üksi olnud ja inimestest võõrdunud. Aga kuna mul olid käes temaga sarnased käpiud, siis sain endale sõbra.
Mõnes ruumis oli ka palju korralagedust, näiteks terve suur tuba oli täis siniseid legosid, millest tuli ehitada mõttejõul kummalised figuurid. Meile oli jäetud konkreetne juhend ja ühendades oma jõu suutsime tõesti mõttejõul kiiresti need valmis saada. Aga see polnud kerge.
Ühesõnaga korrastasime selle ruumi vastavalt plaanile ja läksime õue tagasi. See hoone asus suure kuristiku äärel ja surm uitas seal tühermaal üllatades inimesi, kes eksinud. Lendasin seal mingi tuledraakoniga.

Üks segane uni

Algas see sellega, et olin aafrikas ja mind jälitasid verejanulised neegrid. Sain nende eest just plagama ja hüppasin kõrge pilliroo tuusti sisse. Äkki avastasin, et olin sattunud ebasõbralike hüäänide pessa ja saabusin just õigeks ajaks, ehk lõunasöögiks ja see puuduv osa olin just mina.
Mingi ime moega õnnestus mul visata üks poolik antiloop neile hambusse ja siis jooksuga ära. Jõudsin suure mere äärde, kus väga kõrge kallas ja ilus liivane paradiisi rannik all. Kaldas olid suured augud, justkui meil eestis devoni liivakivis, kus kaldapääsukesed omale pesa teevad. Seal aukudes aga elunesid verejanulised krokodillid, kes vikudes aukudest välja toitusid päevitajatest ja mere ääres puhkajatest. Kiired ja osavad käed päästsid ka seekord ja juba olin ma kõrgete puude otsas kus ronides üle krokodillide lahinguvälja loopisin neile alla pähe kõikvõimalikku olmeprügi.
Siis jõudsin Rannamõisa, kus taevas lendas hulk ufosid ja mina lehvitasin neile, ehk hääletasin lootuses, et äkki keegi peatab ja ajab mõne sõna juttu.
Mingit moodi õnnestus mul ajada suu lahti ja vaadata oma enda kurku ilma peeglita. Avastasin, et inimese lihakeha peal on nahana pekikoor...
Siis olin Luigel metsas ja ehitasin tühjadest pappkastidest lume sisse keldrit. Tõmbasin ka katuse peale ja siis ilmus välja hunt, kes tuli mulle kallale. Aga õnneks oskasin ma veel võtteid, kus kunagi sai oma koeraga teravalt võideldud laksuvate lõugadega, rakendasin seda hundi peal ja juba hakkasin võitma, kui kägistatav hunt muutus mu isaks. No kujutage ette, et võitlete hundiga ja rabate ta surmavasse haardesse ja siis äkki on ta su armastatud isa....selge see, et asi jäi pooleli.
Otsustaisn minna Viljandi ja seda südaöösel jalgrattaga. Kohalik politsei ässitas mulle oma trullaka pauka kallale...sellel piisas, kui ratas andis kella...

Ehk täna ääsel olin saakloom, kellel õnnesus pääseda.