Nägin täitsa tavalist und, kus olime koos poistega Atangu Järveotsa vahelisel tühermaal ja teostasime kalapüüki kohalikus ojas. Kõik oli nii igavalt harilik v.a see, et otsustasin õpetada meestele kuidas väga lihtsalt veepeal kõnnitakse või siis hõljutakse. Näitasin seda neile ette igat moodi, kuid millegipärast ei võtnud keegi vedu.
Äkki sekkus minu teine ise protsessi ja ütles, et praegu on sobiv aeg teha läbi üks õppetund. Nimelt täna õpime ajast tagasi minema ja vaatama läbi unenägemise oma eelmise elu episoode ja miks-mitte ka füüsiliselt ühest reaalsusest teise ka mõne asja kaasa tooma.
Koondasin oma mõtted eesmärgiga jõuda oma eelmisesse ellu. Minu ette vormus sein, paks mustriline sein. See oli kuidagi väga tuttav, teine ise ütleb, et lükka seda oma tahtejõuga, leia moodus sellest läbi tungimiseks. Minevik eksisteerib paralleelselt oleviku ja tulevikuga. Neid ruume eraldavad ainult seinad ja meie mõtete kogumispunkt. Lükkasin oma käed vastu mustrilist seina ja hakkasin kaapima. Need lagunesid nagu 3-d puzzle ja ma nägin teiselpool ilusat maailma...linna...saksamaa. Ronisin läbi augu ja hetkeks tekkis tunne, et pean olema väga tähelepanelik, et leida pärast see õige "ussiauk" üles, mida mööda õigesse kohta tagasi tulla.
Ei olnud palju aega vaja, kui mõistsin, et olen teise maailmasõsja keeristes ja hetkes imetlema jäänud kirkust olid järgmisel hetkel varemed.
Vaatasin aegluubis ehitise varingut inimeste surma, osade pääsemist ja tolmupilve, mis tekkis varingust. Minu käsi puudustas midagi, mis polnud kivi...ja vaadates avastasin oma peos inimluu, mis läikis nagu poleeritud elevandikihv. Vaatasin seda luud ja üritasin mõista, millise lülisamba tükiga on tegemist, korraga ütleb teine ise, et nüüd on õige aeg pista endale kotti meene minevikust.
Nägin eemal maas ühete kummalist tükki, mis oli väga kõrgtehnoloogilise seadme välimusega. Võtsin selle üles ja see oli ruumiline haakrist, nagu universumi mõistatus. Teine ise ütles, et pane see endale kotti ja jäta meelde, et sama kott, mida sa kasutad unenägemises peab olema sul ka magades üle õla...
Hakkasin ära tulema ja läksin ühte hoonesse. Äkki hakkas see ka kokku kukkuma, katus, seinad, trepid. Põiklesin nende eest mööda ja üritasin lendu tõusta..äkki sööstsi minu poole suur lehviv kuju...must ja käes vikat. Teadsin, et ainus lootus on universumi ja looja õigsusel. Ütlesin, et minu aeg on hetkel teises ruumis, ma ei kuulu siia.
Järgmine hetk olin taamal ja vaatasin, kuidas üks blond saksasõdur komberdab varemete vahelt välja, käes ruumiline haakrist. Ka mina tulin tagasi läbi avasuse enda unenäkku ja ärkasin järgmises unes.
See oli seotud ema/isa/ ja ühe üritusega Rakveres ja Jõhvis. Sõitsin seal mootorattaga lumisel maanteel ja pöörasin otsa ringi ning ütlesin, et see on enesetapp, mina ei lähe.
