2012 kummitab

Ma tean et, see teema on paljude jaoks just väga aktuaalseks saanud alles nüüd, kuid minu jaoks oli see aktuaalne juba aastal 1992. Sellepärast jätab tants selle ümber mind üldiselt külmaks, kuid unenägemises on aegajalt episoode, kus visatakse vihjeid muutustele.

Täna öösel olin siis kuskil maal. See oli teadmise järgi koht, kus kavandatakse elu. Ma ei olnud seal üksi ja koos viie kaaslasega tehti meile ülesandeks minna ühte suurde kõrghoonesse. See maja oli hiiglaslik ja sinna sisenedes jõudsime me 101 korrusele, mis oli tühi....ainult mõned asjad pakkidena nurgas ja paksu tolmukorra all.
Nüüd hakkas keegi rääkima asja sisu. Et oleme maailma majas, st hoones kus iga tasand tähendab ühte arengu etappi ja hetkel me oleme inimkonna tulevikus. Sellel ajal olin justkui jälle hoonest väljaspool ja vaatlesin seda ilmatuma kõrget torni. Nüüd panin tähele, et tõesti oli iga korrus kui mingi ajastu meie ajaloost ja see korrus kuhu me sattusime oli kottpime.
Nüüd olin jälle tagasi ja panime valgustuse põlema. Keegi ütles, et see etapp on sellepärast tühi, et Looja ei teadnud ise ka mis tuleb...ta tahtis, et me kirjutaksime selle ise. Seda küll kavandati ja toodi ka mõned asjad, ilma milleta läbi ei saa, aga nüüd on meie ülesanne siin kord luua ja tagada elu järjepidevus.
Tundsin sellega kaasnevat rõhuvat vastutust, seda enam, et riietuse poolest olin ma alasti ja käes lambavillasest karvased lokkis käpikud...
Ühte ruumi oli ka unustatud loomise käigus üks armas koerake, valge puudel, kes oli juba 26000 aastat üksi olnud ja inimestest võõrdunud. Aga kuna mul olid käes temaga sarnased käpiud, siis sain endale sõbra.
Mõnes ruumis oli ka palju korralagedust, näiteks terve suur tuba oli täis siniseid legosid, millest tuli ehitada mõttejõul kummalised figuurid. Meile oli jäetud konkreetne juhend ja ühendades oma jõu suutsime tõesti mõttejõul kiiresti need valmis saada. Aga see polnud kerge.
Ühesõnaga korrastasime selle ruumi vastavalt plaanile ja läksime õue tagasi. See hoone asus suure kuristiku äärel ja surm uitas seal tühermaal üllatades inimesi, kes eksinud. Lendasin seal mingi tuledraakoniga.

Üks segane uni

Algas see sellega, et olin aafrikas ja mind jälitasid verejanulised neegrid. Sain nende eest just plagama ja hüppasin kõrge pilliroo tuusti sisse. Äkki avastasin, et olin sattunud ebasõbralike hüäänide pessa ja saabusin just õigeks ajaks, ehk lõunasöögiks ja see puuduv osa olin just mina.
Mingi ime moega õnnestus mul visata üks poolik antiloop neile hambusse ja siis jooksuga ära. Jõudsin suure mere äärde, kus väga kõrge kallas ja ilus liivane paradiisi rannik all. Kaldas olid suured augud, justkui meil eestis devoni liivakivis, kus kaldapääsukesed omale pesa teevad. Seal aukudes aga elunesid verejanulised krokodillid, kes vikudes aukudest välja toitusid päevitajatest ja mere ääres puhkajatest. Kiired ja osavad käed päästsid ka seekord ja juba olin ma kõrgete puude otsas kus ronides üle krokodillide lahinguvälja loopisin neile alla pähe kõikvõimalikku olmeprügi.
Siis jõudsin Rannamõisa, kus taevas lendas hulk ufosid ja mina lehvitasin neile, ehk hääletasin lootuses, et äkki keegi peatab ja ajab mõne sõna juttu.
Mingit moodi õnnestus mul ajada suu lahti ja vaadata oma enda kurku ilma peeglita. Avastasin, et inimese lihakeha peal on nahana pekikoor...
Siis olin Luigel metsas ja ehitasin tühjadest pappkastidest lume sisse keldrit. Tõmbasin ka katuse peale ja siis ilmus välja hunt, kes tuli mulle kallale. Aga õnneks oskasin ma veel võtteid, kus kunagi sai oma koeraga teravalt võideldud laksuvate lõugadega, rakendasin seda hundi peal ja juba hakkasin võitma, kui kägistatav hunt muutus mu isaks. No kujutage ette, et võitlete hundiga ja rabate ta surmavasse haardesse ja siis äkki on ta su armastatud isa....selge see, et asi jäi pooleli.
Otsustaisn minna Viljandi ja seda südaöösel jalgrattaga. Kohalik politsei ässitas mulle oma trullaka pauka kallale...sellel piisas, kui ratas andis kella...

Ehk täna ääsel olin saakloom, kellel õnnesus pääseda.