Algas see sellega, et olin aafrikas ja mind jälitasid verejanulised neegrid. Sain nende eest just plagama ja hüppasin kõrge pilliroo tuusti sisse. Äkki avastasin, et olin sattunud ebasõbralike hüäänide pessa ja saabusin just õigeks ajaks, ehk lõunasöögiks ja see puuduv osa olin just mina.
Mingi ime moega õnnestus mul visata üks poolik antiloop neile hambusse ja siis jooksuga ära. Jõudsin suure mere äärde, kus väga kõrge kallas ja ilus liivane paradiisi rannik all. Kaldas olid suured augud, justkui meil eestis devoni liivakivis, kus kaldapääsukesed omale pesa teevad. Seal aukudes aga elunesid verejanulised krokodillid, kes vikudes aukudest välja toitusid päevitajatest ja mere ääres puhkajatest. Kiired ja osavad käed päästsid ka seekord ja juba olin ma kõrgete puude otsas kus ronides üle krokodillide lahinguvälja loopisin neile alla pähe kõikvõimalikku olmeprügi.
Siis jõudsin Rannamõisa, kus taevas lendas hulk ufosid ja mina lehvitasin neile, ehk hääletasin lootuses, et äkki keegi peatab ja ajab mõne sõna juttu.
Mingit moodi õnnestus mul ajada suu lahti ja vaadata oma enda kurku ilma peeglita. Avastasin, et inimese lihakeha peal on nahana pekikoor...
Siis olin Luigel metsas ja ehitasin tühjadest pappkastidest lume sisse keldrit. Tõmbasin ka katuse peale ja siis ilmus välja hunt, kes tuli mulle kallale. Aga õnneks oskasin ma veel võtteid, kus kunagi sai oma koeraga teravalt võideldud laksuvate lõugadega, rakendasin seda hundi peal ja juba hakkasin võitma, kui kägistatav hunt muutus mu isaks. No kujutage ette, et võitlete hundiga ja rabate ta surmavasse haardesse ja siis äkki on ta su armastatud isa....selge see, et asi jäi pooleli.
Otsustaisn minna Viljandi ja seda südaöösel jalgrattaga. Kohalik politsei ässitas mulle oma trullaka pauka kallale...sellel piisas, kui ratas andis kella...
Ehk täna ääsel olin saakloom, kellel õnnesus pääseda.
No comments:
Post a Comment