Iga uni on kordumatu looming. Mõned unenäod viivad väravateni, millest algab unenägemine. Vahest on vaja unest üles ärgata ja leida ennast sama reaalsest maailmast,nagu ka see, milles viibib meie keha.
See oli uni, kus sõitsime terve perega ühte maakohta, millest pidi alguse saama meie reis. Jõudsime sinna hommikul vara 07:30. Peremees, kes pidi meid edasi sõidutama, polnud veel ärganud. Otsisin kohta, kus saaks loomulikke vajadusi rahuldada ja avastasin oma suureks üllatuseks, et keegi on välikäimla oma asukohalt teisaldanud ja alles jäänud sügava põhjatu augu ümber, ehitanud puitlippidest kaootilise aia.
Meie matk algas sellest, et sukledusime sinna auku ja leidsime ennast maa alustest kaevanduse käikudest. Seal oli nii pime, et ei näinud oma käsi. Õnneks oli mul taskulamp ja ma suutsin selle aktiveerida. Me olime pärapõrgus, eksinud ja ei teadnud kuhu edasi minna. Korraga kuulen, et lähenevad kellegi sammud...meieni jõudis üks lärmav seltskond slaavlasi, kes olid selleebaseadusliku kaevanduse peremehed.
Leides, eest mingid suvalised tüübid, ehk meid, oli vaja tunnistajad kõrvaldada.
Mind võeti, kinni, pandi seina äärde ja samas olin ma kolmandas isikus, kes vaatas seda kõike pealt. Äkitselt hakkas minu nägu muutuma ja pähe tekkis hulk maske, mis üksteise peale kapsapea moodi kihi moodustasid, siis muutus see nägu häguseks sinakaks olluseks ja minu taipamise peale, et tegu oli läbi unenäo jõutud anorgaaniliste olendite maailmaga, milles kuju võtsid piilurid, kelle eesmärk oli mitte kõige eetilisem. Lõpetasin unenägemise ja tulin tagasi koju.
See oli märk...oligi juba liiga vaikseks jäänud...
Järgmine öö jätkus matk, ma jõudisn maailma, kus mind üritati kaasa võtta jõuga. Suutsin seda vältida öeldes välja soovi näha energiat, kus see jõud pärit on.Sattusin maailma, kus mäed ja kivid olid pealuude kujudega. Kujutage ette suurt mägede massiivi, mis koosneb luudest...midagi oli kogu selles seikluses imelikku ja mu teine ise ütles, et aeg on vaadata käsi ja öelda uus taotlus.
See oli koht, kuhu tekkis värav. Värav oli samasugune, mille taga seisis mu ema, enne oma viimaseid hingetõmbeid. Ma ei tea, kus kohast tuli see jõud ja see teadmine, aga ma ütelsin välja sõnad ja koos käte jalgade abiga, muutsin seda maailma, kivi-kivi haaval. Üks hääl seletas, et niimoodi sa muudadki oma päris elu, sest kõik maine saab alguse siit maailmast pärit mustritest.
Pealuude ja kontide mere asemel tekkis roheline põld, lilled, sinine taevas ja kaugusest oli näha esimene päikesetõus. Kõik vana kukkus põhjatusse kuristikku. Uus maailm justkui kasvas vana asemel, ehk üks kiht asendus teisega.
