Hakkasin juba vaikselt und nägema, mingid tavalised elu episoodid, kui äkki läks mõistus selgeks, nii nagu see ikka unenägemise puhul on. Kõik muutub kirkaks ja sa hakkad nägema mustreid. Ühes silmas jooksis uni, teises tekkisid panoraamile mustrid, mille võtsin fookusesse. Minu teine ise veel ütles, et fikseeri tähelepanu tantsivatele teokarpidele (need olid selle moodi).
Tegin seda ja korraga sahhh, olin unenägemises, ehk kogu olemisega teises reaalsuses.
Minu ees avanes vaatepilt, kus seisan/olen/hõljun kosmoses ja näen enda ees kummalise kujuga ruumi.
Piisas ainult teadvustada, et huvitav, millega tegu, kui olin selle ruumi sees. Ruumi kuju oli järgmine.
Joonista enda ette ring, kus nr 12 juures on üks punkt ja number 8 ja 4 peal teised kaks punkti, nüüd tõmba punktidest jooned läbi, saad kolmnurga, mille üks külg on kaarjas. Kui sa tõmbad joone nr 8 ja nelja vahele ja omakorda määrad ära joone keskpunkti, siis see oli minu asukohaks.
Nüüd mõtle see kolmemõõtmeliseks ja kujuta ette, et ruumi seinad olid nii 4 meetri kõrgused ja ilusad heledad ja kiirgasid mahedat valgust.
Olen seal ruumis ja küsin enda käest, kuhu ma sattusin, samal hetkel näen ma enda ees ilusat naise kuju, kes seisab seljaga minu poole ja tal on seljas väga ilus sinakat-lillakat värvi kleit, mis omakorda muutis värvust violetsemaks, kui suunasin oma tähelepanu erinevatesse punktidesse kleidil.
Võiks ütelda, et see kleit koosnes nagu soomustest-litritest, mis moodustasid harmoonilise terviku.
Samal hetkel läks minu tähelepanu minust vasakul olevale seinale ehk number 9 suunas ja mida ma näen…seinal ripuvad suured ilusad maalid, arhailiste raamidega (pruunikas kuldsed).
Ja esimese suure pildi peal, mille mõõtmed olid nii 1 meeter korda 1,8 meetrit on joonistatud suur puu.
Vaatlen seda puud ja äkki meenub, et see on kuidagi tuttav, see on…ja alles siis pahvatas, ehk ma viisin kokku Sinu poolt joonistatud puu ja samal hetkel pöördus naine minu ees. See olid Sina.
Sa naeratasid ja andsid peaga märku, et vaata edasi neid pilte.
Mina aga juurdlesin ikka küsimuse üle, et mis on see koht, kus me oleme ja miks nii imeliku kujuga ruum…
Vaatasin seda suurt tamme, mis oli praktiliselt üle kogu pildi, taga paistis aas ja veel kaugemal võis märgata horisonti ning ka õrna mägede kontuuri.
Vaatasin järgmist pilti, hetkeks, kui fokuseerisin tammelt pilgu järgmise maali peale, tundus pilt olevat
tühi, ehk ainult raamid. Hetke pärast aga tekkis pilt, mille peal oli vanaaegne kell ja see näita kell 0:40 öösel. Kui seda kella lähemalt kirjeldada, siis oli see väga massiivne pruuni peitsiga tamm, ornamentidega kaunistused ja pimm-pomm ketid all käbidega rippumas.
Hakkasin vaikselt mõtlema, et olen sattunud Sinu südame sisemuses olevasse kotta (šhamanistlik maailm räägib inimese hingest kui suurusest, millega kaasneb ka südamekoja püharuum, aga see on eraldi teema), sest olen varem sarnastes kohtades olnud, eelnevates elu episoodides.
Kuna unenägemise ajal on mõte väga kiire ja selge, siis jõudsin ma heietada päris mitmeid asju ühe silmapilgu jooksul ja üks nendest oli, et kas see kell sümboliseerib Sinu öö armastust, või on see hoopis Sinu surma kellaaeg…(kell ei käinud vaid seisis). Aga see surma mõte ei olnud tõene, sest äkki tekkis kellakapi alumise osa keskele uus punkt millele fokuseerisin oma tähelepanu ja hetke pärast hakkas sealt paistma mingi ümarkujuline asi.
Järgmisel hetkel olin ma Sinu kolmanda pildi juures, mis seisis kellapildi kõrval, aga sinna pääsesin ma läbi kella pildi väikse kaarega tagant poolt, ehk kolmanda ja teise pildid vahel oli kaar-nagu tunnel, mis tõi mind kolmanda pildi ette.
Sa nüüd loed ja mõtled….hullult segane…pea ajab ringi käima, kuid unenägemises oli see kõik lihtne ja loogiline. Aga läheme edasi, sest rääkida on veel palju.
Seisan siis Sinu kolmanda pildi ees ja vaatlen seda ümarat objekti, mis minu tähelepanu paelus ja näen…ümar objekt ei ole midagi muud kui ilus kivikaev, mis oma stiili poolest meenutas Titicaca järve ääres olevate inkade varemeid. Ehk massiivsed kiviplokid, mis liidetud osavalt üheks. Huvitavaks asjaoluks oli veel see, et kaev oli täis puhast selget vett, mille pinnalt peegeldas linnutee ja tähesära ning kaev ei asunud maapinnal vaid rippus õhus rohelise savanni kohal. Kaevu ümbritses kiviplaatide mosaiik, mis tundus olevat orienteeritud pooluste suunas, ehk moodustasid otse vaadates trapetsi kujulise platoo, mille peal seisis kaev.
Äkki ütleb minu teine ise. „Väga huvitav, tal on puu, tal on aeg, tal on vesi…aga puudu on tuli, õhk, eeter…“ ja nagu ma selle peale mõtlesin, ilmus seinale 4 pilt, mille peal oli päikeseketas, punakas, soe. Täpselt selline, mida kauni loojangu ajal näed. Aga see vaatepunkt, millest alates oli see maal tehtud algas kõrgest kaljust. Ehk vaatleja koha pealt seisis ta kalju äärel, mille serv oli temast 3 meetri kaugusel ja siis järgnes järsk sügav kuristik, mis omakorda lõppes vihmametsa platooga. Vasakul ääres paistis samasugune kalju, mis ümbritses platood v kujulisena. Vaatasin uuesti päikest, ning näen, et selle kõrval on kaks kätt imiteerivat kujundit, mis näiliselt hoidsid päikest käes.
Vau, see oli ilus, liigutvalt ilus vaatepilt, maal!
Pöörasin ennast näoga Sinu poole ja leidsin ennast olevat ruumi keskel, vasakul 4 pilti ning paremal pool suur tühi sein. Vaatasin Sulle otse näkku ja näen, et kõrvas ripuvad Sul väga huvitavad kõrvarõngad. Tilga kujulised, pikkusega 3 cm all osas toetab tilga jämedam osa lille kujulisele alusele ja ühest kroonlehest tuli välja madu, mis moodustas spiraali üles peene tipu poole. Ahjaa, tegu oli kas plaattina või valge kullaga ja kivi oli minule tundmatu roosakat beeži värvi.
Suunasin pilku uuesti Sinu silmadesse ja samal ajal märkan, et omad ka huvitavat kaelakeed, samast materjalist nagu kõrvarõngadki. Seekord olid tegu nelinurkse kujuga, mille otsad polnud teravad, vaid moodustasid hoopis sõlmed (ma pean seda Sulle joonistama). Ja nendest otstest jooksid niidid, mis jätsid keskele ava, mille sees oli….tühi koht…seal pidi olema kivi, aga seda polnud.
Vaatasin jälle silmadesse ning me suhtlesime ilma hääleta (huvitav on see, et kõikides unenägemistes, kus on vaja inimestega suhelda, toimub see ilma hääleta ja ainukeseks kõvaks hääleks on enda teise ise hääl, kes lausa karjub selles suurepärases mõtete vaikuses).
Jätkan siis öist seiklust. Vaatan Sulle silmadesse ja pean mainima, et need olid väga ilusad ja rahumeelsed, särasid ka ja Sa ütled: „Võta mu vasakust käest kinni ja vaata. Sa siis ulatasid selleise elegantse daamiliku liigutusega oma vasaku käe, mina seisan sinust aga paremal ja mida ma näen.
Vaatlen elujoont ja selleni ulatuvaid jooni, mõned neist lähevad üle, paljud jäävad pidama. Ja siis Sa ütled, et tuleta mulle seda päris elus meelde, et ma vaataksin oma kätt.
Käejoonte õpetus ehk hiromantia on väga huvitav ala ja selle järgi inimesed, kes on iseseisvad ja vaatlevad elu läbi oma sisemise tunnetuse just sellised jooned. Sellega seoses tekkis mul huvi, et tahaks kohe kätt vaadata, kas kaks nägemist ühtivad
Ja kui ma vaatasin kätt, küsisin ma: „Aga ma ei näe siin sinu sõpru, miks üks ruumi sein on tühi, miks inimesed tajuvad Sind kui rikka mehe ilusat naist. Ühesõnaga mul oli küsimusi, mis olid pärit meie kirjavahetusest.
Sõprade kohta niipalju, et kui tegu on inimese südame püha ruumiga, siis on seal tavaliselt ka pildid armastusest, inimestest, kes on Sinuga väga seotud armastuse kaudu ja isegi eelmiste elude asju võib seal kohata. Samal hetkel, kui küsisin Sinult sõprade kohta muutus ruum meie ümber ja me olime ilusas aias, mida ümbritses puuheki labürint.
Nägin meid korraga nii pealt vaates, kui silmast silma kui ka ülevalt paremast nurgast, kui nii võib nimetada.
Joonista enda ette kolmnurk, mille küljed on otstest avatud ja ei puutu kokku, iga külje peale sisemisele poole tee üks ristkülik. Kolmnurga jooned oli puuhekk, ristkülikud aga toolid, mis tahutud välja valgest marmorist ja olid oma olemuselt Kreeka-Rooma aegsed. Ning ümber nende oli paksu tilga kujuline hekkide väli labürindina ümber meie. Kolmnurga keskmes aga sammas purskkaev, kus voolas mõnusalt vett.
Meie Sinuga aga võtsime istet parempoolsel pikal toolil, kuhu oleks vabalt mahtunud 3 inimest. Sina istusid ääre poole ja andsid käega märku, et palun istu minu kõrvale. Võtsin ka istet. Sain aru, et see kaunis aed on sinu sõprade päralt, mõtlesin, et siis max 9 inimest võib siit leida, kui kõik toolid ära rahvastada .Jõudsin veel mõtelda, et kas sa pakud siis ka nagu kohta sõprade hulgas, kui olime sinuga tagasi ruumis, kus pildid.
Ainuke asi, mis kaasa tuli oli see purskkaev ning selle asukohaks sai ruumi keskpunkt-koht, kus ennem olid Sina ja meie jäime nüüd tühja seina poole seisma.
Sa vaatasid mulle otse silma ja ütlesid (mõtetega) see sein pole tühi. Samal hetkel olin ma kuskil kaugemal (universumi avarustes) ja vaatlen meid all seismas. Näen, seda ruumi, mis tundus alguses olevat kummalise kujuga, aga ülevalt vaates sain aru, tegu oli ringi/kera ühe osaga. Ehk see kaar oli kera välimine osa ja sellel peegeldus sinu igapäeva elu. Samal hetkel jooksid sellel küljel justkui kinolinal olevad kaadrid ja Sinu teadvus räägib mulle, et omad kokkupuudet väga paljude inimestega,
Nad näevad ainult seda peegeldust ekraanil, aga ei tule siia sisse, kus olen mina.
Püüdsin mõista, miks nad siis ei oska tulla…kui märkan, et kera ülemised osad (lõika ümaral juustul mõlemalt poolt katus ära, on sama ruum, mida nägin) on täis sidemeid-juhtmeid kõik erivärvi, mõned purpurpunased, teised lillad…ühesõnaga kõik värvi esindatud.
Samal hetkel sain aru, et need kombitsad ongi inimeste omad, keda Sa ei lase kunagi enda sisse ja need ruumi/kera ülemised osad olid kui filtrid, mis ei lubanud neid läbi.
Nüüd sain aru, millega mul tegu. Kuna ruum, kus olime oli hoopis Sinu hing (see on aga väga pikk teema, kuna viimased 18 aastat olen sellele palju aega pühendanud)
Nagu olin arusaanud Hing, olin plaks Sinu juures tagasi ja sa ulatasid mulle oma vasaku käe ja avasid
Peopesa. Sellel oli ilus täiuslikult lihvitud teemant, panid selle hetkeks oma kaelakee keskmisesse osasse, mis oli tühi. (kaelakee oli täpselt nii pika ketis otsas, et ulatas füüsilises kehas asuva hinge kohani.
Järgmisel hetkel võtsid selle teemanti välja ja pöörasid ümber ning nüüd ma nägin, kuidas see teravnurk (sektori ots) oli muutunud ukseks. Liikusime /hõljusime sinna juurde ja sa panid teemanti sinna silindri neljandasse avasse, ning samal hetkel olin ma jälle eemal ning nägin, kuidas ruumid, mis jäid mõlemale poole piltide ruumi muutusid valgeks.
Need olid ruumid, kus pole veel keegi käinud ja mul tundus, et ka isegi Sina mitte, sest hetke pärast sukeldusid sinna silindri sisse, mis oli energia voog ja sinu hinge kera muutus ilusaks valguseks, justkui väike hele päike, kõrvuti teiste tähtedega.
See oli väga ilus ja ma tundsin füüsilisi pisaraid kehas, mis tõi mind tagasi unenägemisest. Kell oli 03.04
