Kiire...ajal on kiire

Viimased kaks nädalat olen kui mingi figaro...tuisates üle Eesti. Õnneks tuleb väike vaheldus sisse
ja juba täna leian ennast sõitmas St.Petersburgi. Pühapäeval tagasi ja siis jälle tuiskan üle Eesti.
Paljud inimesed peavad seda õnneks, kui sul on hea töökoht, normaalne palk ja head kamraadid.
Mina pean õnneks seda, kui on meelerahu ja vaimne kasv, koos harmoonilise pereeluga.
Sellepärast ei armasta ma kuskil käimist, sest siis olen eemal perest ja oma mugavast hubasest kääbikuurust.
Lõpuks saime kätte Wii fitness laua ja selle mängud ning treeningprogrammid on lausa oivalised.
Olen nüüd kaks päeva nooruspõlve ja jooga harjutusi uuesti praktiseerinud ja võin tõdeda, et enam pole 20, kus mõlemad jalad kaela taga võisid olla.
Lisan ka mõned pildid, kus pere toimetab sama riistaga.
Ütleme nii, et kõikidel on lõbus ja kasulik, eriti lastele, sest marssimine ja kung-fu aitab neid paremini tajud rütmi ja muidugi ka saaa teadlikuks oma lihastest, millest neil enne aimugi polnud.

Ahjaa, käisin Võru kontorit koolitamas ja astusin läbi ka venna juurest Kiidjärvelt, venda polnud kodus, ainult vennanaine ja ja tema poeg. Neil on nüüd uued pereliikmed lisaks madudele (aafrika puurästikud, kuningboa, nastikud, madagaskari prussakad, jaapani unihiired, merisead, keko ja muud lõbusad sellid) ehk üks Dalmaatslane ja kaks kassi. Oma vennast ma seda poleks uskunud, et ta kassipoja võtab. Aga nunnud olid nad ikka.

Hommik...lumi....ja natuke nurinat...

Ikka ja alati leidub inimesi,kes pole kunagi millegagi rahul...kas liiga vähe vihma, või liiga palju.
Päike kõrvetab..päikest pole, miks lund juba ei tule, või miks seda nüüd liiga palju tuli.
Ma olen enda jaoks leidnud vastuse, küsimusele MIKS? Miks nad on sellised, et ei suuda lihtsalt rõõmu tunda elust nii nagu see on. Tahate, ütlen seda teilegi...aga ilmselt te juba teate vastust.
Need igavased nurisejad lihtsalt pole leidnud sisemist rahu ja on eksinud elu keerdkäikudesse, mis voodertatud kõverpeeglitega. Ja nüüd nad rändavad nii päevast päeva...nagu laulab meile kaunite piigade rahvakunstiansambel.
Kas seda peab märkama, või peaks lihtsalt ignoreerima, või hoopis jagada nendega natukene südamesoojust, lootuses, et äkki nad saavad aru ja klapid silmade eest avanevad...
Olen seda mitu korda proovinud ja tulemus on NULL, sest räägid või ei räägi, nad ei kuula, või teeva näo, et kuulavad, kuid see ei jõua kohale.
Ühesõnaga-nautisin täna lumerõõme ehitades lastele lumekindlust...
Kaks tundi rassisin, sain higist ja lumest läbimärjaks...ning jõud lõppes enne unistustes nähtud kindlust, sest sulalumi on kuradima raske ja üksi on raske paradiisi ehitada.
Loodan, et -kraadid jätkuvad ja ma saan töö lõpule viia...vähemalt lapsed küsisid, kui tuppa tulin:" Kas kindluse said valmis?" sain ma jee, kui kõik poole pealt jalga lasevad, sest käed külmetavad, lumi liiga märg, milleks seda teha...homme sulab nagu nii ära jne...........samal hetkel meenus mulle tiibeti munkade joonistatud liiva madala, mille kallal nad näevad hullu vaeva ja lihtsalt ühe hetkega hävitavad...
Meie aga ei taha teha tööd, mis on võibolla homme kadunud...MINA tahan, sest olen omamoodi lollakas eesti talupoeg, kes liivamandala asendanud lumepallidega :=)

Tegelikult on siin ka unenägemise üks saladusi...jõud avaldub siis, kui teed asja, millel pole mõtet.

öös on asju

Sai eile käidud ühte maakonna koolitust tegemas, muidugi pärast tööd nagu ikka õhtusel ajal.
Päike hakkas parasjagu loojuma, kui sihtkoht lähenes ja silmi jätkus ka selle suurepärase vaatepildi jaoks.
Mulle meeldib idalik mõttelaad, kus inimesed alustavad igat oma päeva rahuliku tee joomisega ning teevad plaani, mida ilusat oma selle päevaga Elust peale hakata.
Kruisin vaikselt sihtmärgi poole ja ühes kohas ehitati -5 kraadiga teid...meenus ütlus,mida mu töökaaslane alati kordab." Et Eesti on täis lollakaid, kes lihtsalt käivad tööl, aga ei tee tööd." Sama on ka taktikaliste lahenditega, milleks ehitada suvel ilusa ilmaga ja + kraadiga, kui võime teha külmas...samas passisid ka politseinikud järjekordse põõsa taga...selle asemel, et pätte püüda, nopiti rajalt maha neid, kes 30 alas 40 kihutasid viuh ja viuh. Mul tekkis ka korraks nendega silmside, sest uus mersubuss (tööandja oma) on sellise välimusega, millel paljud järele vaatavad ja sülgavad, et kuradi rikkurid, nähe millised veljed autole alla pannud...

Loomi õnneks seekord tee peale ei sattunud v.a LIPO mehed, koolitus läks hästi ligi kolm tundi rääkimist ja siis aidaa kodu poole. Mõtlesin jälle sellele suurepärasele päikseloojangule ning tundisn, et tahaks, Väga tahaks elada kuskil mägedes, mida ümbritsevad mägimännid, mõnus karge õhk, istuda terassil ja vaadata päikse tõusu ja loojangut ning teha kokkuvõtet. Mida ma tänasellist korda saatsin, et maailm oleks parem paik?

Jah, tänane koolitus andis maailmale, ehk osadele inimestele, kes siin viibivad suuremaid teadmisi pättidest, petistest, röövlitest ja igasugu muudest "suurepärastest" kaaskodanikest, kes püüavad kergemalt hakkama saada, kui ausad inimesed...

Ehk siit üks väikene vilusoofia mõte: " Need, kes valetavad ja petavad mõõdukalt ja vahele ei jää, kvalifitseeritakse kasti ausad inimesed, need kes vahele jäävad...pätid. "

Mulle meeldib öösel sõita, suure autoga, kest teed, et maandada riski loomade ettejooksmise kohalt, näha tähti vilkumas, heietada mõtteid ja unistada.
Öös on asju!

Teine reaalsus

Mulle on alati meeldinud vaadta oma unenägusid, ükskõik, millised need ka ei ole.
Tänane unenägu läks teemasse, scifi-horror :)

Algas see kena näoke peale sellest, et seisin mingil ristteel, kus ühel pool oli mets, vastas ilus põld, mis kollendas. Ristteel olid ka mingid suunaviidad, kuid kuhu need näitasid jäi hoomamatuks.
Korraga hakkas maapind vajuma ja minu ette tekkis täiulik ringi kujuline ava läbimõõduga 7-10 meetrit. Ronisin lähemale, et paremini näha...äkki sööstis välja UFO ja tõusis minu peakohale, masinast tuli välja mingi terav kunskäsi, mis üritas mind krabada kinni ja lõpuks sai ka kätte.
Leidsin ennast laevas, kus sees oli kaks täiesti homo sapiens sarnast olendit ja kes parasjagu olid ühe maja kohal, kui seal sees olev perekond nägi õndsat und. Ufonaudid vaatasid mingit ekraani,
mille peal oli perpoja pilt ja tema unenägu.
Omavahel visati mingit kildu ja manipuleeriti tema unenäoga ja siis teostati tema teleportatsioon.
Kui piisav hulk ohvreid oli peale korjatud...nagu ma isegi, siis lks sõit üle ookeani.
Kui rannik paistma hakkas sain aru, et oleme Braziilias ja all paistab Amazonase jõgikond.
Olime muust maailmast ära lõigatud, põgeneda polnud kusagile ja pidime elama koos teistega seal ilusas maailmas.
Arusaamatuks jäi, miks meid vaja on...? Aga siis selgus tõsiasi, et tegelikult olime me kui kariloomad, keda aegajalt tarvitati toiduks.
Ühel päeval nägin pealt, kuidas siis meie emand, kes tava elus on lugupeetud ja prominentne maailmakodanik, veristas ühe meie hulgast. Siis tuli ta minu juurde, käes pikad kilest kindad, justkui seemendajal ning pikk verine puss...ta sügas mind sellega meelekohast ja ütles:"Mis sa värised, ega me igaühte ka ära söö."
Siis tuli selle naise tütar, kes oli välimuselt nagu Nofretete, kuid maski alt paistis inetu 4 silmaga larf. Ta tuli minu juurde ja pani oma pikkade küüntega käe ümber mu kaela ning urgitses särgi alt välja nahkpaela mille küljes mul paar kõrinat. Kuna üks vidin sisaldas endas Atlantise spektogrammi, siis ei meeldinud see talle ja ta tõmbus minust eemale, mis oli üpris meeldiv, arvestades tema isikupära.
Siis korraldati mingi suurem üritus, kus palju prominentseid maailmakodanikke ja meediat näha võis. Üritasin seal rääkida, et tegelikult on need peoperemehd lurjused ja labased sarimõrvarid...kuid jäin hüüdjaks hääleks kõrbes.
Masendav tunne tuli peale...et keegi sind ei usu.