Teine reaalsus

Mulle on alati meeldinud vaadta oma unenägusid, ükskõik, millised need ka ei ole.
Tänane unenägu läks teemasse, scifi-horror :)

Algas see kena näoke peale sellest, et seisin mingil ristteel, kus ühel pool oli mets, vastas ilus põld, mis kollendas. Ristteel olid ka mingid suunaviidad, kuid kuhu need näitasid jäi hoomamatuks.
Korraga hakkas maapind vajuma ja minu ette tekkis täiulik ringi kujuline ava läbimõõduga 7-10 meetrit. Ronisin lähemale, et paremini näha...äkki sööstis välja UFO ja tõusis minu peakohale, masinast tuli välja mingi terav kunskäsi, mis üritas mind krabada kinni ja lõpuks sai ka kätte.
Leidsin ennast laevas, kus sees oli kaks täiesti homo sapiens sarnast olendit ja kes parasjagu olid ühe maja kohal, kui seal sees olev perekond nägi õndsat und. Ufonaudid vaatasid mingit ekraani,
mille peal oli perpoja pilt ja tema unenägu.
Omavahel visati mingit kildu ja manipuleeriti tema unenäoga ja siis teostati tema teleportatsioon.
Kui piisav hulk ohvreid oli peale korjatud...nagu ma isegi, siis lks sõit üle ookeani.
Kui rannik paistma hakkas sain aru, et oleme Braziilias ja all paistab Amazonase jõgikond.
Olime muust maailmast ära lõigatud, põgeneda polnud kusagile ja pidime elama koos teistega seal ilusas maailmas.
Arusaamatuks jäi, miks meid vaja on...? Aga siis selgus tõsiasi, et tegelikult olime me kui kariloomad, keda aegajalt tarvitati toiduks.
Ühel päeval nägin pealt, kuidas siis meie emand, kes tava elus on lugupeetud ja prominentne maailmakodanik, veristas ühe meie hulgast. Siis tuli ta minu juurde, käes pikad kilest kindad, justkui seemendajal ning pikk verine puss...ta sügas mind sellega meelekohast ja ütles:"Mis sa värised, ega me igaühte ka ära söö."
Siis tuli selle naise tütar, kes oli välimuselt nagu Nofretete, kuid maski alt paistis inetu 4 silmaga larf. Ta tuli minu juurde ja pani oma pikkade küüntega käe ümber mu kaela ning urgitses särgi alt välja nahkpaela mille küljes mul paar kõrinat. Kuna üks vidin sisaldas endas Atlantise spektogrammi, siis ei meeldinud see talle ja ta tõmbus minust eemale, mis oli üpris meeldiv, arvestades tema isikupära.
Siis korraldati mingi suurem üritus, kus palju prominentseid maailmakodanikke ja meediat näha võis. Üritasin seal rääkida, et tegelikult on need peoperemehd lurjused ja labased sarimõrvarid...kuid jäin hüüdjaks hääleks kõrbes.
Masendav tunne tuli peale...et keegi sind ei usu.