Ikka ja alati leidub inimesi,kes pole kunagi millegagi rahul...kas liiga vähe vihma, või liiga palju.
Päike kõrvetab..päikest pole, miks lund juba ei tule, või miks seda nüüd liiga palju tuli.
Ma olen enda jaoks leidnud vastuse, küsimusele MIKS? Miks nad on sellised, et ei suuda lihtsalt rõõmu tunda elust nii nagu see on. Tahate, ütlen seda teilegi...aga ilmselt te juba teate vastust.
Need igavased nurisejad lihtsalt pole leidnud sisemist rahu ja on eksinud elu keerdkäikudesse, mis voodertatud kõverpeeglitega. Ja nüüd nad rändavad nii päevast päeva...nagu laulab meile kaunite piigade rahvakunstiansambel.
Kas seda peab märkama, või peaks lihtsalt ignoreerima, või hoopis jagada nendega natukene südamesoojust, lootuses, et äkki nad saavad aru ja klapid silmade eest avanevad...
Olen seda mitu korda proovinud ja tulemus on NULL, sest räägid või ei räägi, nad ei kuula, või teeva näo, et kuulavad, kuid see ei jõua kohale.
Ühesõnaga-nautisin täna lumerõõme ehitades lastele lumekindlust...
Kaks tundi rassisin, sain higist ja lumest läbimärjaks...ning jõud lõppes enne unistustes nähtud kindlust, sest sulalumi on kuradima raske ja üksi on raske paradiisi ehitada.
Loodan, et -kraadid jätkuvad ja ma saan töö lõpule viia...vähemalt lapsed küsisid, kui tuppa tulin:" Kas kindluse said valmis?" sain ma jee, kui kõik poole pealt jalga lasevad, sest käed külmetavad, lumi liiga märg, milleks seda teha...homme sulab nagu nii ära jne...........samal hetkel meenus mulle tiibeti munkade joonistatud liiva madala, mille kallal nad näevad hullu vaeva ja lihtsalt ühe hetkega hävitavad...
Meie aga ei taha teha tööd, mis on võibolla homme kadunud...MINA tahan, sest olen omamoodi lollakas eesti talupoeg, kes liivamandala asendanud lumepallidega :=)
Tegelikult on siin ka unenägemise üks saladusi...jõud avaldub siis, kui teed asja, millel pole mõtet.
No comments:
Post a Comment