Olin sügavas unes, kui kuulsin, et laps hüüab...ärkasin üles ja läksin tema voodi juurde. Selgus, et kõhuvalu ja ma pidin teda natuke mudima.
Tegin seda, jäädes tema kõrvale pikali, hoides kätt kõhu peal.
Korraga hakkasid silme ees moodustama ringid ja ma mõistsin, et vaikselt hakkan unne vajuma. Kuid mõistus jäi täiesti selgeks. Ülemise ekraani nurgas tekkisid sinna kaks ringi, milles mõlemas jooksi oma film, ehk unenägu. Kasutasin iidsete indiaani nõidade õpetust ja fokuseerisin ennast kord ühe, kord teise ringi sisu peale, et mitte lasta ennast unenäost kaasa viia. Ja siis ilmus minu sisemusest taotlus ja ma tahtsin näha anorgaanilisi olendeid.
Alati, kui on taotlus, siis võtab see sind meeletu jõuga kaasa ja viib universumi sügavusse. Kihutasin tunnelis ja jõudsin uude tasandisse, minu ees oli ebamäärase kujuga energia, millele tähelepanu fokuseerides moodustus inimese taoline kuju. Mida rohkem vaatasin, seda tervamaks muutus kuju välimus ja lõpuks oli see sama selge kui päris elus. Tekkis üks natuke vastiku vana naise välimusega kuju. Ütleme nii, et tõeline vampiiri nägu tõelisest õudusfilmist. Siis tuli juurde teine energiatomp, mis hakkas samuti võtma inimese kuju, sest meie teadvuse jaoks on parem, kui kõik energiad võtavad meie jaoks sobiva vormi ja kuju, millega oleme harjunud.
Siis tuli veel üks ja veel ning äkki olin nende maailmas ümbritsetuna anorgaanilistest olenditest.
Äkki tundsin, et nende taotlus pole minu suhtes mitte kõige positiivsem ja seda endale teadvustades hakkas nende ring minu ümber koomale tõmbama...justkui tahaks ära lämmatada. Viisin oma teadvuse kokku tavamaailmas oleva keha tunnetusega, et kontrollida sidet ja hinnata astraalkeha kaugust oma maisest kehast. Tagasiside oli kiire, see andis kindlust.
Hetkeline keha tunnetuse proovimine tõi aga teadvusesse kahe maailma üheaegse tajumise ja ma tundsin, kuidas füüsiline keha muutub jalgade poolt lühemaks ja lühemaks, oli mingi ebamäärane õõnes tunne.
Äkki tekkis hirm, seletamtu hirm, nagu seda on olnud aastast 1990, kui õppisin astraaliga mööda maailmaruumi kihutama...
Mõistsin, et pean tegutsema ja juhtima anorgaaniliste olendite tähelepanu oma teadvuse helendavalt koorelt mujale. Hetkeks läksin tunnetusega jälle füüsisesse ja korraga näen ennast mitmes tasandis korraga ülevalt vaates.
Minu füüsiline keha muutus jalgade poolt linnu jalgade sarneseks ja käed suurteks pruunideks kotka tiibadeks. Tajusin mõtet, et nii tudsid siis ennast vanad indiaanlased, kui võtsid mõne looma kuju...ja kas ma väljast paistaksin hetkel ka päris kotkana..?
Olin jälle ümbritstuna olenditest, kelle suunatud tahtejõud oli päris rõhuv ja halvav. Aga sel hetkel meenus mulle Mescalito laul ja õpetus, mida ta Sonora kõrbes mulle õpetas ja kingid, mille erinevad stiihiad kinkisid.
Võtsin jõupositsiooni ja tundsin, kuidas füüsiline keha tegi seda järele väikse viitega.
Ja laulsin oma jõulaulu ning võtsin abiks tule-maa-tuule ja vee annid.
Rünnak peatus, kuid see tekitas olukorra, kus äkki hakkas neid saabuma igast suunast, et kogu mu maailm sfäärikujuliselt hakkas täituma energiatompudega, mis võtsid inimeste kujud, kes olid pärit minu füüsilisest maailmast.
Meenus vanade indiaanlaste õpetus, et unenägudes käivad nad ikka meid varitsemas tuttavate kujude läbi, sest me oleme nendega harjunud ja ei oska oodata, et sealt midagi halba tuleb. Korraga tajusin tõde...nad ongi varitsevad energiavampiirid, keda tõmbab meie teadvuse helendus ja seda lihtsalt käiakse nautimas.
Korraga hüüdis minu teine ise taotluse: "Ma tahan teada oma tõelist nime, ma tahan teada, miks te jälitate mind aastast 1990 ja mis on teie eesmärk?"
Esimesena tuli nimi...vaikselt, vaikselt ja siis oleks nagu paisu tagant välja pääsenud häälte meri. Kuulsin neid kõiki vastamas läbi segi väikese vahega minu nime...Sidonis...Sid-onis
Meenus, et kunagi seisin vastamisi jõuga, kes püüdis kohta kätte näidata...ta nimi oli Aadonan.
Imelik nimi Sidonis ja äkki tõi selle nime nimetamine mu teadvuse korraks kehasse ja ma vappusin külmavärinate käes ja kogu kuklakarvade kogumik oli turris kui siilil.
Äkki ütleb mu teine ise: "Vaata, sa tahtsid näha, kuidas on võimalik erinevate tasandite vahel liikuda, kasutades selleks energiaid, mis füüsilises maailmas on kui jõgi, õhk mida inimsed kasutavad punktist A punkti B liikumiseks."
Nägin läbi anorgaaniliste olendite massi üleval punkti, mis meenutas unenäoväravat, aga see oli kõrgel ja ma ei suutnud sinna kuidagi saada. Mõtlesin, et tõusen lendu, nagu alati...kuid nende tahe oli tugev ja naelutas mu paigale.
Võtsin kätte ja äkki ilmus mu kätte leegitsev tõrvik, mille energeetiline väärtus võrdus teadvuse helendava koorega ja mu linnukäsi viskas selle kaugele.
Need pimeduse olendid on valguse suhtes sama tundlikud, kui liblikad öös ja nad sööstsid oma kogumiga tõrviku järele ja matsid selle ühe hetkega.
Kuid sellest piisas, nende tähelepanu oli mujal ja ma tundsin jõudu. Teine ise käskis fokuseerida oma tahte kõrgel olevale unenäovarava mustrile. Tegin seda ja äkki haakus mu olemus mingi jõu külge, mis tõmbas mind kindla tugeva jõuga otse sinna.
Ma olin läinud nende maailmast nagu niuhh. Leidsin ennast tasandis, kus oli palju kive, liiva, mõned kuivanud puude sarnased kristalsed eluvormid. Kogu eelnev oli aga ajanud mind väga uudishimulikus ja esitasin uue taotluse näha energiat, kuidas see liigub ruumist ruumi ja mida saab kasutada reisimisena läbi erinevate tasandite.
Õhku ilmusid ketitaolised õhulised läbipaistvad mustrite read, ringid, kolmnurgad, pöörised ja ka mingit sorti kood, mis liikus erinevate akende vahel. See oli imeline vaatepilt.
Nautsin seda veel mõne hetke ja ütlesin: "Nüüd koju oma kehasse!" Eemal horisondil ilmus üks täpp, mis kasvas suureks avaks, kuhu viis tuule moodi valgus ja äkki olin seal valguses ja vihisesin paar hetke ja mürts! ärkasin suure võpatusega kehas, nii et kogu voodi vappus.
Tõusin lapse kõrvalt üles ja kogu keha oli kummalises tundes, ehk käte asemel oli ikka veel tiibade tunne ja jalad nagu küünised...
Tulin arvuti taha ja hakkasin surfama, püüdes leida vastust küsimusele Sidonis...
