Iga sõdalane teeb oma elus neid asju, mida ta peab tegema ja ei oma mingit tähtsust, kas keegi mõistab tema tegusid, või mitte, sest ainuke asi, mis sõdalase on tõeline ja ainuke, on tema surm...käe viipe kaugusel, andmas nõu, saatamas läbi elu, jälgimas, millal eksid, et sinuga tantsida viimane tants, kui oled energiast tühjaks voolamas.
Sama palju kui ta on sinu sõber, on ta ka sinu vaenlane, kuid kõige parim ja ausam, kellega sa üldse eludes kohtud.
Minu viiamse aja manöövrid ja kontrollitud narruste läbi tegevused on andnud teisele isele palju vaba energiat, mis omakorda on teadvuse helendava koore väärtust tõstnud kordades ja oligi aja küsimus, kui toimub järgmine võitlus jõu pärast. Sattusin unenägemises maailma, mis kubises anorgaanilistest olenditest. Kuidas neid ära tunda...on lihtne, sest nad on kas sinu jaoks väga tähtsad elusolendid, kelle vastu tunned sa mingeid tundeid, või ei oska sinu teadvus neile unenägemises anda kuju ja sa tajud neid abstraktsete energiavormidena.
Pidasin jahti nende maailmas, teadmistele, tegin seda küllaltki tagasihoidlikul viisil. Neid oli palju ja nende kuju oli kui hõljuvad läbipaistvad plärtsakad keset ookeaani. Äkki muutis üks kuju, kellele fikseerisin oma tähelepanu ja ta ründas. Tema agressiivsus jõudis minu kaitseni ja see jõud hakkas pressima mind sellest ajast ja ruumist välja. Ma ei saanud viga, kuid see surve paiskas mind pikka tunnelisse, kus formeerus uus reaalsus. Parim viis sind rünnata effektiivselt on mitte valida armastatud nägu, head sõpra vaid suunata sinu vastu see loom, kes on reeglina sinu abiline, ehk nn tootem. Võiks öelda, et see on alatu võte , kuid maailmas, kus käib võitlus elu ja surma peale, on kõik võtted lubatud ja ma hindan nende oskust olla väärline vastane. Mind ründas jõud, mis pärines mõõkhambulistetiigrite väravast. See tuli siis, kui ma seda ei oodanud, see pani mind taganema....kuid siis, kui enam kuhugi polnud taganeda ja ma mõistsin, et tegelikult ei tagane ükski sõdalane vaid lihtsalt otsib endale paremat kohta, kus väärikalt kohtuda oma vastasega....peatas mind jõud, kes seisis minu selja taga.
Ma ei näinud teda kohe, kuid tundsin meie kehasid liibumas...ma olin talle ainult rinnani, kui võrrelda meetersüsteemis. Nad lähenesid, meeletu kiirusega, toimus viimane jõudude sünergia, mille südamik oli suuntud sõdalse kõige peamisesse kohta.
Sirutasin alateadlikult käe ette, et peatada see, kuid minu taga olev jõud tegi seda minu eest, kiiremini ja kaugemale ulatuvalt, kui mina seda suutsin. See oli metsik löök, mis paiskas selle olendi kui tühja kaltsunuku eemale. Kukkudes jäi ta sinna lebama ilma jõuta, ilma eluta, ilma teadvuse helendava kooreta.
Võitluses jõu pärast on kaks võimalust, kas võita, või kaotada.... kaotada tähendab, lakata olemast.
Olin esimest korda sõnatu selle abi eest, selle ühtsustunde pärast ja lõpuks ometi mõistsin....kui sa oled see, kes sa oled ja teed seda mida tunned oma südamega....ei ole võimalik eksida.
Siiani, seda kirjutades olen kergelt öelda vapustatud energiast, mida nägin enda eest seismas....on hea kui sul on universumis koht ja keegi, kes jälgib sinu tegemisi ja kelle kätte võid usaldada oma elu...maapeal seda privileegi ei eksisteeri, ka mitte kõige paremates muinasjuttudes.
Ja siis ütleb keegi :"ma arvan et olime sõbrad..." Sõbrad ei ava uksi vaenlastele, sõbrad ei tee üksteisele haiget, sõbrad ei võitle üksteisega jõu pärast vaid teostavad ühiseid tegevusi, mis avardab nende mõlemate teadvust ellujäämise nimel universumi pimedamates mädasoodes.
