Kummaline uni

Kuna ma olin kunagi Pühavaimu kirikuga seotud läbi koorilaulu, siis on selge, et minu unenägudes on olnud erinevaid episoode sellest perioodist või siis taustsüsteemist.
Viimane uni Pühavaimu kirikust jäi aastasse 1992 nüüd siis teine 16.12.2009

Tulin kirikusse ja avastasin, et nad on seal palju muutusi teinud. Keerdtrepp, mis viis otse II korruse kogudseliikmete ruumi oli suletud ja kinni ehitatud. Kirikus oli palju rahvast ja kohtusin seal vanade tuttavatega. Antist oli saanud Kuressaare kiriku pastor (päris elus ka), Uku toimetas äri vallas, Merle aga koduperenaine jne. Minu mõistus hakkas otsima seost, miks on tee koguduse sekka suletud a siis hakksid meenuma kunagise unenäo-nägemise segmendid, kui ma ise teostasin oma tegevusega paraeguse olukorra.

Korraga näen, et üks trepp viib otse üles kantselisse ja see tee on vaba. Teadisn, et mul on võimalus, kui ainult tahan minna sinna ja keegi ei takista. Mõtlesin, et huvitav küll, mis siis Jaanist (Kiivit) on saanud ja miks see koht tühi on...? Millegipärast tundsin sellist head sisemist rahu, kui tead ja oled universumiga harmoonias. Hakkasin trepist üles minema, sest palju inimesi ootas, millest ma täna räägin, lootusega homsesse.

Mukri raba jõuluretk 18.12.2009

Tegime ära, tänud kõigile 13-le osavõtjale, kes trotsisid "7 nuhtlust": nälga, mitte-tulijate ähvardusi..., külma, haigusi, libedat teed ja pilkast pimedust.
Alati on inimesi, kellel puudub visioon ja kes tänu sellele magavad maha kõik suurepärased hetked elust.

Mukri raba vaatetornist avanes suurepärane vaatepilt, millest jäädvustas meie ühtne meeskond pilte loojuvast päikesest. Olles seal üleval, meenus mulle, et pole kaua näinud päikese minekut ja hetkeks tekkis kadedus jaapanlaste suhtes, kes iga oma päeva alustavad päikse ja teega mõeldes mõtteid, mida nad täna head korda saadavad. Päeva lõpus tehakse aga kokkuvõte ja saadatakse päike silmadega puhkama, juues jälle teed. Neil pole kiire, nad omavad aega!

Me jõime ka kuuma teed sidruniga seal 14 meetri kõrguses, trotsisime -21 kraadi ja nentisime, et üks päev on jälle möödas.
Mõtted läksid sellele, et kui oled tipus ja näed suurt pilti, mida ei taha ainult endale hoida, siis roni sinna tipu koos lähedaste, sõprade ja nendega, kellest hoolid. Nõme on elada ainult endale...

Meenus ka üks lõik "Maxwelli päevaraamatust" -lk 76: " Vähesed asjad liidavad inimesi nii nagu jagatud mälestused. Üheskoos võitlevad sõdurid, võistlusi võitvad meeskonnakaaslased ja eesmärki saavutavad töömeeskonnad on suhteis, mis kunagi ei kao.
Kui te tahate luua ühiseid mälestusi oma töötajatega, ei saa seda teha oma kabineti ukse taha peitudes. Te lihtsalt ei saa luua ühiseid mälestusi inimestega, kellega koos olemiseks te aega ei võta."

MA ei tea , kuidas teistega, kuid hindan kõiki inimesi, kes suudavad sulgeda kõrvad massi negatiivsusele, mis ühiskonnas valdavat enamust rõhub ja teha asju, mis pakuvad hingerõõmu ja naudingut kogu eluks.
Üks hetk, millest kindlasti ka kotkas osa saab, on just see Murki raba päikeseloojang koos meeskonnakaaslastega SEB administratsioonidivisjonist.

Teadvuse helendus

Viimasel ajal on olnud palju unenägusid ilma unenägemisteta. Täna aga oli võimalus kohtuda
Jenifer Lopes saranse asteegi naisega, kes oli "vanade" nõidade seast.
Kallistasime nagu vanad tuttavad ja rääkisime muljeid üksteise tajumistest.
Korraga näen, et meie asemel on helendavad munad ja nende pealmises kihis olid ilusad veel heledamad ovaalsed laigud, mis kergelt liikudes võtsid uusi asukohti.
Korraga hakkab rääkima hääl (meenutas väga unenäosaadiku oma), et see mida sa näed on kogumispunkt, mis omakorda määrab ära selle, kes sa oled!
Selle muna kogumispunkt liikus pikki muna põhja ja lõuna telge ning samal hektel tajusin selle teadvuse helndava koore inimeste maailma tegemisi.
See kogemus oli väga kummaline, sest ma olen harjunud tajuma maailma 3D-s. Aga näha inimese eksisteerimist pallidena, mis paiknevad suurel võrgustikul kosmose avruses kasvavatel juurte sarnastel okstel puhta energiana nii nagu sellest räägivad paljud kotkapojad, pole mul varem õnnestunud.
Hakkasin tajuma uuesti oma keha, siis unenägu asteegi neiust ja kolmandat jälgimise tasandit.
Selline siis ongi teadvuse helendav koor, millele peetakse jahti ja mis omab väärtust pimeduse olenditele, kellel endal pole võimalik tunda meie tasandi toimetusi ja püüavad sellest osa saada
läbi inimeste.

Ilus oli see hetk, sügav oli see tunne, kaunis oli see asteegi nõid, kõikuv oli mu laitmatus-fikseerimaks kogumispunkt jaaguari teel.

06.12.2009 UNI

Algas kogu see teadlik uni peale sellest, et olin Kiidjärvel ja uudistasin Kassiorus elu. Millegipärast olid kõik majad kadunud ja ka jõgi oli kadunud ning selle asemel haigutas suur tüherväli ja tühjaks jäänud jõesäng. Vaatasin,mis kõik sinna settinud on ja mõtlesin põhjuste peale, mis võis selle tekitada? Samal hetkel hakkas sadama ilusat lund ja varsti oli kogu tumedates värvides tühermaa ilus valgete nõlvadega mäeking.

Hakkasin seal liugu laskma ning leiutasin ühe huvitava kujuga sõiduvahendi, millega sai kiireid sööste ja elamusi mäest alla katsetada. (Pilti siia joonistama ei hakka, sest see tuleb enne valmis ehitada ja aadata, kas see on ka äri kõlbulik.)

Olles kõvasti harjutanud näen äkki, et vaikselt hakkab vesi voolama...suunates pilgu kaugemale, näen, kuidas lähenevad suured lained ja veemassid. Aga see ei hirmutanud mind, sest hüppasin lainetesse ja hakkasin seal hullama. Võimalik, et omate kogemust lasta ennast suurel lainel kaasa viia...sama tunne oli ka minul.

Järgmine episood olin maal saunas, mis läheb täielikult renoveerimisele, magasin seal ühel kitsal voodil, mis oli eraldatud mingi seinaga pooleks. Arusaamatuks jäi, kas seal teisepool oli Uku või Karl.

Hommikul läkisme rongi peale, mets lõhnas nii hurmavalt ja kui jõudsime saviauguni, siis olin kahevahel,millist teed valida. Kas läbi metsa, mida käisin lapsena või siis mööda suurt teed, mis viib kindlalt raudteejaama. Ma ei tea millise ma võtsin, aga rongi peal ma olin koos Helenaga ja sõit läks Tallinna poole. Millegipärast oli mul seljas roheline pooleldi märg jope. Järvele jõudes tõusis Helena püsti ja läks koos Viljoga maha ja ütles, et pangu ma jope tema aknapoolsele istemel kuivama. Vaatasin ja sinna tõesti paistis soe kevadpäike.

Lõpppeatuses läksin mina maha ja kõndides Schnelli pargis jagunes maailm kaheks, minu ees paistis mingi väljaga eraldatud nn haldjate maailm, kuid selle kaitse oli läbipaistev ja sinna ei saanud, kuigi tee mida mööda käisin läks otse sinna. Tundsin õhu jahedust ja mõtlesin, et pidin ma selle märja jope selga ajama...nii võib ju külmetada. Korraga tunnen, et mul on võimalik sinna haldajmaailma sattuda ja tundsin, kuidas min keha hakkab tavatult kiiresti liikuma-nagu lenneldes sinna kahe maailma eralduspiirini. Seespool oli keegi, kes nägi minu tulekut ja avas korraks kaitse ja seal ma olin. Soojas suvises maailmas, kus laulised linnud ja õitsesid lilled.

Läksin ikka mööda teed edsi kõndides arhailises pargis ja imestan, milline stoiline rahu seal valitseb. Korraga märkan enda suunas tulemas rida tippjuhte oma töökohast, kes millegipärast ei olnud rahul, et ma nende kõrgepalagaliste eliitklubi maailma ronisin...ja nad hakkasid kisaga minu suunas jooksma, et tagasi väljapääsu poole suunata.

Kuskilt õnnestus leida tulekustuti sarnanane vahtpipragaas 6KG ja pooledli naeruga taganedes lasin seda mõnuga neile näkku. See ajas nad vihaseks. Mõistsin, et pean midagi muud tegema ja korraga meenus, et mul on käte peal varjatud jõumärgid,mis ühendatakse, tõstes kaks kätt käe vartest kokku ja siis tuleb sümbol nähtavale.

Tegin seda ja äkki hakkasid loodujõud kogunema paremal asetseva puude kohale. Pilved, välgud ja muster, millest paistsid välja näod. Tundsin, kuidas minu teine ise teeb asju,millest ma pole teadlik ja nägin enda käsi jälle kokku minemas ja selle tagajärjel tundsin ssemisejõu vallandumist ja koostööd loodusjõududega.

Mind taga ajav kamp peatus ja jäi silmitsema seda stiihiat, mis oli sündimas. Korraga hakkas maa värisema ja maa seest kavas välja torn. Ilus idamaise arhitektuuriga torn ca 25 m kõrge ja väga peenelt viimistletud detailide rohke. See torn oli minu kaitse, sest seal sees oli palju sõdalasi, kes tulid välja ja jäid minu ümber ringis seisma. Äkki hakkas maa uuesti värisema ja maa seest tuli välja teine torn, mis oli oma kogukuselt palju suurem ja laiem, kuigi pikkus jäi samaks. Kahe torni vahele tekkis täpselt poole kõrguse pealt sild, mis ühendas need ehitised omavahel ja siis märkasin. Sinna teise hoonesse pääses ainult sõdalaste torni kaudu tagades nii turvalisus.

Äkki ütleb üks hääl, see teine pole mitte torn, vaid tempel. Kamp enesest healoleval arvamusel tippjuhte eemaldusid, sest ka nemdad mõistsid, et palja egoga maailmas mägesid ei liiguta.

Mina aga tundisn, ennast seal koos perega väga hästi. Kõik oli tasakaalus.

Kiire...ajal on kiire

Viimased kaks nädalat olen kui mingi figaro...tuisates üle Eesti. Õnneks tuleb väike vaheldus sisse
ja juba täna leian ennast sõitmas St.Petersburgi. Pühapäeval tagasi ja siis jälle tuiskan üle Eesti.
Paljud inimesed peavad seda õnneks, kui sul on hea töökoht, normaalne palk ja head kamraadid.
Mina pean õnneks seda, kui on meelerahu ja vaimne kasv, koos harmoonilise pereeluga.
Sellepärast ei armasta ma kuskil käimist, sest siis olen eemal perest ja oma mugavast hubasest kääbikuurust.
Lõpuks saime kätte Wii fitness laua ja selle mängud ning treeningprogrammid on lausa oivalised.
Olen nüüd kaks päeva nooruspõlve ja jooga harjutusi uuesti praktiseerinud ja võin tõdeda, et enam pole 20, kus mõlemad jalad kaela taga võisid olla.
Lisan ka mõned pildid, kus pere toimetab sama riistaga.
Ütleme nii, et kõikidel on lõbus ja kasulik, eriti lastele, sest marssimine ja kung-fu aitab neid paremini tajud rütmi ja muidugi ka saaa teadlikuks oma lihastest, millest neil enne aimugi polnud.

Ahjaa, käisin Võru kontorit koolitamas ja astusin läbi ka venna juurest Kiidjärvelt, venda polnud kodus, ainult vennanaine ja ja tema poeg. Neil on nüüd uued pereliikmed lisaks madudele (aafrika puurästikud, kuningboa, nastikud, madagaskari prussakad, jaapani unihiired, merisead, keko ja muud lõbusad sellid) ehk üks Dalmaatslane ja kaks kassi. Oma vennast ma seda poleks uskunud, et ta kassipoja võtab. Aga nunnud olid nad ikka.

Hommik...lumi....ja natuke nurinat...

Ikka ja alati leidub inimesi,kes pole kunagi millegagi rahul...kas liiga vähe vihma, või liiga palju.
Päike kõrvetab..päikest pole, miks lund juba ei tule, või miks seda nüüd liiga palju tuli.
Ma olen enda jaoks leidnud vastuse, küsimusele MIKS? Miks nad on sellised, et ei suuda lihtsalt rõõmu tunda elust nii nagu see on. Tahate, ütlen seda teilegi...aga ilmselt te juba teate vastust.
Need igavased nurisejad lihtsalt pole leidnud sisemist rahu ja on eksinud elu keerdkäikudesse, mis voodertatud kõverpeeglitega. Ja nüüd nad rändavad nii päevast päeva...nagu laulab meile kaunite piigade rahvakunstiansambel.
Kas seda peab märkama, või peaks lihtsalt ignoreerima, või hoopis jagada nendega natukene südamesoojust, lootuses, et äkki nad saavad aru ja klapid silmade eest avanevad...
Olen seda mitu korda proovinud ja tulemus on NULL, sest räägid või ei räägi, nad ei kuula, või teeva näo, et kuulavad, kuid see ei jõua kohale.
Ühesõnaga-nautisin täna lumerõõme ehitades lastele lumekindlust...
Kaks tundi rassisin, sain higist ja lumest läbimärjaks...ning jõud lõppes enne unistustes nähtud kindlust, sest sulalumi on kuradima raske ja üksi on raske paradiisi ehitada.
Loodan, et -kraadid jätkuvad ja ma saan töö lõpule viia...vähemalt lapsed küsisid, kui tuppa tulin:" Kas kindluse said valmis?" sain ma jee, kui kõik poole pealt jalga lasevad, sest käed külmetavad, lumi liiga märg, milleks seda teha...homme sulab nagu nii ära jne...........samal hetkel meenus mulle tiibeti munkade joonistatud liiva madala, mille kallal nad näevad hullu vaeva ja lihtsalt ühe hetkega hävitavad...
Meie aga ei taha teha tööd, mis on võibolla homme kadunud...MINA tahan, sest olen omamoodi lollakas eesti talupoeg, kes liivamandala asendanud lumepallidega :=)

Tegelikult on siin ka unenägemise üks saladusi...jõud avaldub siis, kui teed asja, millel pole mõtet.

öös on asju

Sai eile käidud ühte maakonna koolitust tegemas, muidugi pärast tööd nagu ikka õhtusel ajal.
Päike hakkas parasjagu loojuma, kui sihtkoht lähenes ja silmi jätkus ka selle suurepärase vaatepildi jaoks.
Mulle meeldib idalik mõttelaad, kus inimesed alustavad igat oma päeva rahuliku tee joomisega ning teevad plaani, mida ilusat oma selle päevaga Elust peale hakata.
Kruisin vaikselt sihtmärgi poole ja ühes kohas ehitati -5 kraadiga teid...meenus ütlus,mida mu töökaaslane alati kordab." Et Eesti on täis lollakaid, kes lihtsalt käivad tööl, aga ei tee tööd." Sama on ka taktikaliste lahenditega, milleks ehitada suvel ilusa ilmaga ja + kraadiga, kui võime teha külmas...samas passisid ka politseinikud järjekordse põõsa taga...selle asemel, et pätte püüda, nopiti rajalt maha neid, kes 30 alas 40 kihutasid viuh ja viuh. Mul tekkis ka korraks nendega silmside, sest uus mersubuss (tööandja oma) on sellise välimusega, millel paljud järele vaatavad ja sülgavad, et kuradi rikkurid, nähe millised veljed autole alla pannud...

Loomi õnneks seekord tee peale ei sattunud v.a LIPO mehed, koolitus läks hästi ligi kolm tundi rääkimist ja siis aidaa kodu poole. Mõtlesin jälle sellele suurepärasele päikseloojangule ning tundisn, et tahaks, Väga tahaks elada kuskil mägedes, mida ümbritsevad mägimännid, mõnus karge õhk, istuda terassil ja vaadata päikse tõusu ja loojangut ning teha kokkuvõtet. Mida ma tänasellist korda saatsin, et maailm oleks parem paik?

Jah, tänane koolitus andis maailmale, ehk osadele inimestele, kes siin viibivad suuremaid teadmisi pättidest, petistest, röövlitest ja igasugu muudest "suurepärastest" kaaskodanikest, kes püüavad kergemalt hakkama saada, kui ausad inimesed...

Ehk siit üks väikene vilusoofia mõte: " Need, kes valetavad ja petavad mõõdukalt ja vahele ei jää, kvalifitseeritakse kasti ausad inimesed, need kes vahele jäävad...pätid. "

Mulle meeldib öösel sõita, suure autoga, kest teed, et maandada riski loomade ettejooksmise kohalt, näha tähti vilkumas, heietada mõtteid ja unistada.
Öös on asju!

Teine reaalsus

Mulle on alati meeldinud vaadta oma unenägusid, ükskõik, millised need ka ei ole.
Tänane unenägu läks teemasse, scifi-horror :)

Algas see kena näoke peale sellest, et seisin mingil ristteel, kus ühel pool oli mets, vastas ilus põld, mis kollendas. Ristteel olid ka mingid suunaviidad, kuid kuhu need näitasid jäi hoomamatuks.
Korraga hakkas maapind vajuma ja minu ette tekkis täiulik ringi kujuline ava läbimõõduga 7-10 meetrit. Ronisin lähemale, et paremini näha...äkki sööstis välja UFO ja tõusis minu peakohale, masinast tuli välja mingi terav kunskäsi, mis üritas mind krabada kinni ja lõpuks sai ka kätte.
Leidsin ennast laevas, kus sees oli kaks täiesti homo sapiens sarnast olendit ja kes parasjagu olid ühe maja kohal, kui seal sees olev perekond nägi õndsat und. Ufonaudid vaatasid mingit ekraani,
mille peal oli perpoja pilt ja tema unenägu.
Omavahel visati mingit kildu ja manipuleeriti tema unenäoga ja siis teostati tema teleportatsioon.
Kui piisav hulk ohvreid oli peale korjatud...nagu ma isegi, siis lks sõit üle ookeani.
Kui rannik paistma hakkas sain aru, et oleme Braziilias ja all paistab Amazonase jõgikond.
Olime muust maailmast ära lõigatud, põgeneda polnud kusagile ja pidime elama koos teistega seal ilusas maailmas.
Arusaamatuks jäi, miks meid vaja on...? Aga siis selgus tõsiasi, et tegelikult olime me kui kariloomad, keda aegajalt tarvitati toiduks.
Ühel päeval nägin pealt, kuidas siis meie emand, kes tava elus on lugupeetud ja prominentne maailmakodanik, veristas ühe meie hulgast. Siis tuli ta minu juurde, käes pikad kilest kindad, justkui seemendajal ning pikk verine puss...ta sügas mind sellega meelekohast ja ütles:"Mis sa värised, ega me igaühte ka ära söö."
Siis tuli selle naise tütar, kes oli välimuselt nagu Nofretete, kuid maski alt paistis inetu 4 silmaga larf. Ta tuli minu juurde ja pani oma pikkade küüntega käe ümber mu kaela ning urgitses särgi alt välja nahkpaela mille küljes mul paar kõrinat. Kuna üks vidin sisaldas endas Atlantise spektogrammi, siis ei meeldinud see talle ja ta tõmbus minust eemale, mis oli üpris meeldiv, arvestades tema isikupära.
Siis korraldati mingi suurem üritus, kus palju prominentseid maailmakodanikke ja meediat näha võis. Üritasin seal rääkida, et tegelikult on need peoperemehd lurjused ja labased sarimõrvarid...kuid jäin hüüdjaks hääleks kõrbes.
Masendav tunne tuli peale...et keegi sind ei usu.

Kõrvitsakook-taevalik + retsept

Eile sain elus esimest korda kõrvitsakooki, mille kaasa oli valmistanud.
Täna unistan koogist, totter naeratus huulil ja mõtlik pilk töökoha 11 korrus aknast
"modernset cityit" passimas.
Just hetk tagasi lendas kaksik-torni juurest mööda parv vareseid...vahest ma kadestan linde,
et ei saa samasuguse kergusega lennata ja süüdimatult maapeale roojata, ja nad ei tunne kunagi sellepärast süümepiinu... :)

Nüüd sama tekst google translate`iga seda tõleget lugedes võib vahest krambid saada, aga see on täiesti koom.

Yesterday I was alive for the first time kõrvitsakooki, which was manufactured to.
Today, dream kitchen, stupid smile on lips and thoughtful look at the work floor window at 11
"modern cityit" passimas.
Just a moment ago, flew twin-tower at the ferry along the crows ... I sometimes envy the birds,
that can not easily fly to the same ground roojata and irresponsibly, whether they have ever
pain is not a conscience ...


Kõrvitsakook, taevalik

Kook on argipäevane, kuid tavalise biskviitkoogiga võrreldes oluliselt õhulisem ja mahlasem, krõmpsuvate mandlite ja rosinatega. Raputa enne serveerimist üle kodutehtud vanillisuhkruga, see annab koogile erilise hõrgu lõhna.

Vaja läheb:

* 450 g puhastatud kõrvitsat
* 150 g võid
* soola
* 150 g suhkrut
* 50 g hakitud mandleid
* 50 g hakitud sidruni-sukaadi (või ebaküdooniamoosi)
* 1 sidruni riivitud koor
* 50 g rosinaid
* 75 g nisujahu
* 1 tl (kuhjaga) küpsetuspulbrit
* 2 muna
* kaunistuseks vanilli-tuhksuhkrut

Lõika kõrvitsa viljaliha kuubikuteks ja hauta võis 10-15 minutit, kuni kõrvits on pehme. Püreesta kõrvits vähese soolaga. Sega juurde mandlid, suhkur, sidrunisukaad ja riivitud sidrunikoor. Lisa rosinad. Sega hoolega ja lase veidi jahtuda.

Sega juurde jahu ja küpsetuspulber. Lisa heledaks vahustatud munakollased, viimasena kõvaks vahustatud munavalged. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 23 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 50 min, kuni koogi keskele torgatud puuork jääb kuivaks. Kummuta kook ettevaatlikult restile jahtuma ja sõelu peale tuhksuhkrut.

Koogi retsept on nami-namist

pimedusest paistavd valged täpid

Täna hommikul läks uni ära kuskil kella 5 paiku ja kuna tütar ka võttis nõuks meie juurde pugeda,
siis polnud pikalt vaja mõelda, sest järgnevad 2,5 tundi oleks möödunud meeletu nihelemise ja kõrva
hingamisega. ( korduvate pimetestidega tuvastatud)
Võtsin kätte ja leidsin käsimisi kobades riidekapist soojad üleriided ja haarasin kaasa oma väikse
teleskoobi ning kobisin õue orioni tähevööd peilima. Kuna päike polnud enam kaugel horsisondist, siis
oli pimedas taevas valgetest täppidest alles ainult suuremad.
Mulle on alati tähed meeldinud ja kuud võib passida ka lõputult...aga täna hommikul hakkas külm,
ikka 4,5 kraadi miinust. Leidsin ka siiriuse üles ja see meenutas hiiglaslikku spiraali, millel väiksed tuled sees.
Või oli see minu silma nägemine, mis need tuled sinna pani...ehk ilu on vaataja silmades.
Mõtelsin, et tegelikult on hea, et väljas külm, sest see pani mind ka natuke võimlema ja siit edasi tekkis mõte, et
miks-mitte iga hommik teha karges õhus üks kargamine ;-)
Mulle on alati meeldinud vastandid...nii hea oli pärast külma taeva kiikamist leida ennast saunas peesitamas.
Vastandlikkus peab maailmas olema, sest ilma selleta ei tule välja ilu ja tunne, et küll on HEA.

Disco pole oluline...

Käisime eile Kristo 6 sünnipäeva tähistamas. Kõik oli väga bra, lamasklesin Mcqueeni auto kujulisel diivanil ja jälgisin laste toimetusi. enamus ajast oli Dicso, värvimuusika, hinge tappev toss, populaarne Wii ja muidugi ka laste omavahelised nääklused...nagu ikka.
Sain sealt hea mõtte, ehitada koju mängutoa asemel disco lava...ja muidugi ka tehnika paigaldus.
Täna sai siis kogu oma lõuna vaheaeg viidetud Nooretehnik kaupluses. Koju sai toodud pöörlev disco maakera, vilkuvad lambid, plinkiv lamp, värvimuusika ja karaoke süsteem kahe mikrofoniga.
Kõige rohkem võttis aega toa puhtaks rookimine kõik-võimalikest mänguasjadest. Õnneks on suur garaaž, kuhu saab kõik üleliigse ära mahutada.
Lõpuks sai ka süsteemid tööle ja rokkimine läks lahti. Avastasin, et päris vahva on pikutada ja vaadata laes ja seinal liikuvaid valgusetäppe, see oli isegi kergelt hüpnotiseeriv...
Lapsi nagu ikka huvitas, et millal juba kõik valmis saab..ja kui oli valmis ja asi toimis, siis ei tahetud muud, kui ukakat kodus mängida.
Päris hea on vahest muusikat kõvasti kuulata... nii meenub mulle alati puhkpilli orkester, kus mängisin....kõik pool kurdid ;-) Natukese aja pärast lapsed ütlesid, et pane juba vaiksemaks, me ei suuda mõelda...
Nüüd jääb üle veel lava ehitada ja valgustus õige nurga pealt paika saada, siis saab laulda Disco pole oluline, punk on põhiline.

Killuke elust...

Inimesed elavad pool elu unistades ja teise poole mälestuses nendest unistustest...
Iga päev esitan endal küsimuse: "Mida ma olen täna sellist teinud, et maailmale, teistele sellest mingi kasu oleks..?
Paljudel juhtudel saan ausa vastuse-mitte midagi ja nii avastad ennast tegutsemas teises reaalsuses, kus püüad jagada valgust ja teadmisi...ehk on neist abi teistele, kelle teed on minu omaga sarnase sihiga.

Hetked elust

Iga inimene, kes elab on üks hea kogumik emotsioone, tundeid, mõtteid. Enamuses me pole teadlikud, et see kõik on meeletu väärtusega energia, mida Keegi nimetab "Teadvuse helendavaks kooreks." Meile peetakse jahti nagu kariloomadele, kuid me saame sellest aru alles viimasel hetkel, kui kustub mälust viimane kaader. Pealkirjaga filmist mille tiitrites on Sinu nimi...

Öös on pimedust ja varje
Kaugusesse kostub karje
Öös on paista tähti helgeid
Aga näha pole selgelt...
Silmad lahti-silmad kinni
kobamisi kõnnid ringi
Meelte võimu endas matad
Hirmu, riietusse katad...

Värinad...palju värinaid,
Sügavalt alateadvusest pressimas hinge
Südamesse tekitab pinge...

Milleks see kõik? Kas niisama
lihtsalt ei või siis olla?...
Ei, Sina ei või, sulle on määratud
igavene otsimine.

Unenägemine

Kollased kassilikud silmad Sonora kõrbes

Oli avatud aken, kus kõik võisid käia sisse ja välja.
Paljud ei julgenud, kuid mõned julged võtsid selle raja ette.
Läbi avatud akna paistis punakas kõrb
kaktused seismas rivis ja öö taevas oli sinakalt mustjas.

Kaktuste vajel oli plats, mille peal ja ümber
ei kasvanud kõrbetaimed.
Tundus, nagu liiva all oleks keegi...
Läbi akna läks üks julge inimene
ja astus platsile ligi.

Ta uskus, et armastus on see
mis aitab tal elada igavesti ja trotsida surma.
Aga liiva all ootas teda surmatrotsija,

Oli oodanud juba tuhandeid aastaid, sest
läbi akna käis ikka uudishimulikke, kes
otsisid taga ennast ja oma eksistentsi mõtet.

Äkki sirutusid hiiglaslikud käed punaka liiva
seest välja ja kiirelt nagu silmapilk
Rabasid julge oma haardesse.
Käed olid võikalt luitunud ja soonelised.

Võiks öelda et elav surm varitses seal mööduvaid.
Julge seisis paigal ja kiirgas oma armastust,
sest universum tiksub harmoonilises kooskõlas...

See oli vale oletus, surmatrotsija jaoks
pole tähtis, millised on sinu tõekspidamised...
tema jahib jõudu, mis on kõige aluseks.

Ta kiskus julge liiva alla ja hetkeks paljastus
tema keha, mis oli pikk, kondine, juuksed
pikad hallid ja silmad kollakas rohelised
kassile omaste triipudega

Kogu kõrbe läbi välgunool,
mis valgustas kogu seda pahaendeliselt
elutut paika, kus toimus võitlus jõu pärast.

Ta sai mida oli jahtinud, sest temas on
sajandite teadmised praktika näol.
Mis on väärt üks poolteadvusel
elatud inimese elu...?

Jõud...sositas tuul....
Jõud soistasid kaktused....
Sumratrotsija suu kõverdus võikaks naeratuseks
Ta vaatas mulle otsa ja ütles...
Õpi mu vend...ka sinul on kollased silmad

Need kuuluvad küll kotkale, aga ka jaaguari tee on väärt käimist.
Ma vaatasin, mu meeled olid vabad ja ma ei sekkunud vahele,
sest ma tundisn ühtekuuluvus tunnet.

Eemal laksutas mescalito oma huuli,
kattes kõrbe uduvinega,milles tantsisid varjud.

Anorgaaniliste olendite maailm

No nii, üle hulga aja sai tehtud üks retk sinna,
virtuaalne maailm, mille nad taastasid minu jaoks
oli hetk kooli ajastust.
Ütlesin välja taotluse, kohtumaks nendega piiril,
et saada vastused küsimustele, mida sisemiselt põen :)

Nad avasid ukse ja me seisime vastastikku, nemad ühes ruumis
mina teises, vahel ainult käeviipe kaugus.
Nad tegid kõik, et ma ütleks seda, mida teha ei tohi.
Kuna käis ohtlik mäng, siis leidis mu teine ise,
et on aeg tõsta panuseid ja vastata samaga...

Ehk leidsin ennast kauplemas jõuga. Kohati tundus,
et ma olen kui narr tarot kaardipakis, kes teab,
millega ta riskib, kuid suleb silmad ja loodab mingile
tundmatule tegurile, mis ta päästab.

Nad ootasid, et ütlen välja selle kõige mesimagusama lause...
Aga ma ütlesin hoopis midagi muud.
Tekkis vaikus, mis muutus ebamugavaks pingeks.

Nad küsisid, et mis nemad sellest saavad?
Leping peab olema kahepoolne...
Ma vastasin, et piiramatus koguses teadvuse helendavat koort.

Nad ei vastanud kohe, vaid soovisid kaaluda.
Ma ütlesin, et mul on aeg tagasi pöörduda...
Nad tahtsid, et ma ei kiirustaks. Kuid ma kiirustasin,
sest ma teadsin, et lükkasin veerme palli, mis
võrdub herilasepesa kaikaga sorkimisena jäädes ise nina
pikalt ootele, et mis saab.

Hetkel pole vastust, nad mõtlevad!

01.07.2009

Unenägemine 17.09.2009

Olin mingis kohas ja toimus tavaline uni, ehk hulkusin seal ringi ja arvasin olevat nn Päris unes teqadvustamata päris elu.
Korraga hakkab minu sisemine hääl rääkima, mis passid vaata oma käsi. Tegin seda ja hääl muudkui räägib, et fikseeri oma tähelepanu kätel ja hoia seda alal, tegin ka seda ja korraga Polnud mind ümbritsev maailm enam hüpplevate pidiseeriate jälgimine, mis viib sind ühest sündmsuest teise, vaid kõik muutus sama reaalseks kui igapäeva elu. Läksin ühte hoonesse, kus oli palju rahvast, mõned olid tuttavad, teised kontvõõrad.
Äkki tajun, et tegu on piiluritega teistest maailmadest. Fikseerisin neil oma tähelepanu ja hakkasin rääkima ühe väga kummalise välimusega naisterahvaga.
Küsisin, et kus ta pärit on, ehk kui kaugelt ta on saabunud siia. Ta tundis ennast natuke ebamugavalt, kuna minu tähelepanu oli liiga tugev ja see tõmbas ka teisi piilureid ligi. Kui pöörasin oma pilgu eemale, Siis saime rääkida ja ta seletas mulle kujundites, mis olid absoluutselt ebamaist päritolu, kui lõpuks jõudis Mu aju nendest aru saada. Minu ajusse tekkisid pildid
universumist, galaktikatest ja meie praegusest asukohast.

Tema oli aga pärit teisest dimensioonist.Vaatasin korraks kõrvale, kus oli ühe töökaaslase näoga piilur ja mulle meenus, et neile on kombeks seda teha, Võttes tuttava kuju. Kinnitasin oma tähelepanu talle ja küõsisin, et kaugelt tema on, aga millegipärast ei Tahtnud ta mulle vastata ja hakkas eemalduma, kogu see piilurite kari hakkas äkki eemalduma minust. Üks ütles, et mul on liiga tugev energia, mis koos tähelepanu kinnitamisega tekitab ebameeldivust.
Läksin uksest välja ja mõistisin, et ma olen maailmas, kus ei pea kasutama liikumiseks sõiduvahedeid ega ka lendma. Ütlesin kõva häälega, tena kus ma olen ja ma taotlen, et ma oleks ühes ruumis Helenaga. Hops oli Helena oma unenäost minu juures, seletasin talle, et peame
leidma oma und nägevad kehad , et saada teadlikuks.
Helena oli vähe segaduses, et kuidas ja kuhu peab minema. Ütlesin jälle välja taotluse ja et soovin, et selle Piilurite maja taga olev ruum, kuhu viib see uks viib meid Kiidjärvele. Läksime uksest sisse ja olime Kiidjärvel Tagatosas, kus magasime mina ja Helena ja ka Uku ja Lee-Ann.
Ütlesin, et ärgu ta mingi hinna eest enda vastu puutugu ja ütlesin uuesti taotluse, et soovin, et meie lapsed oleks Meie juures. Samal hetkel olid nad meie juures võtsime kätest kinni ja vaatasime oma kehade poole. Nüüd on õige aeg, ma ütlen Taotluse, et me oleme nüüd ja igavesti Univerusmis ühendatud läbi sisemisetule ja me oleme valguse kandjad nüüd ja praegu.
Ning ühendasin selle läbi meie kahe maailma teadmised.

Tulin läbi ukse tagasi piilurite maailma ja äkki seisid minu vastas neli musta riietatud piilurit, kes olid motikat meenutavate Sõiduriistade või sadulate otsas. Hakkasin nalja pärast jooksma eest ära...nad hakkasid mind jälitama, pöörasin ümber Ja võtsin nad vastu. Tohutu energia voog ründas mind, kuid ma lükkasin selle kergesti kõrvale, siis tuli teine ja kolmas Kõik nad ei saanud
mulle liiga teha. Aga ka mina ei suutnud neid haavata, ehk meie kaitsed olid
võrdsed. Äkki hakkaisn tajuma, et minu päris keha kuuleb lapse nuttu ja fikseerisin sellel oma tähelpanu...see oli Lee-Ann Hops olin ma tagasi ommas maailmas ja tõusin üles.

kassipojad

See oli tavaline uni,
kus nautsin suve kuuma hurma.
Ma nägin ennast aasal magamas
rukkilillede meres.
Korraga ütles mulle mu teine ise.
Mis sa passid, unenäemiseks pead
hingamist teostama just nüüd,
olles I ja II unenäovärava vahel.

Olin unes, ja nägin ennast, kes nägi und.
Hingasin paremalt õlalt alates sügavalt sisse
jõudes välja vasaku õlani.
Siis otse vaat ja pikk väljahingamine.
Tegin nii 4 korda, kui korraga muutus
taustsüsteem, milles olin just olnud.

Leidisn ennast 6 aastasena ema töökohas,
vaatasin veel ringi, et kuidas ma nüüd siis
jälle laps olen, kuidas see miind ümbritsev
unenägemise maailm nii selge saab olla?

Läksin eemal ühe kasti juurde, mille sees
olid kassipojad, mängisin nendega,
nad olid nii armasad. (4tk)
Solgutasin igaühte eraldi ja aega lendas.

Korraga tuli üks ema töökaaslane,
tumm kunstnik Väärtnõu.
Võttis-rabas järsult minu käes oleva kassipoja
ja teise käega võttis kasti.

Läks nendega paar meetrit eemal oleva
ämbri juurde,m is oli vett täis.
Mina läksin koos temaga, sest idee,
kassipoegadele ujumist õpetada
oli tema poolt nii tore :)

Aga siis ei saanud ma aru, mis toimub,
sest ta võttis need neli ja kallas vette
ja surus kätega vee alla.
Aegajalt pääsesid mõned sealt sügavausest
pinnale, tehes hullu kaeblevat kisa...

Nüüd sain aru, et sünnib midagi hirmsat,
hakkasin Väärtnõud kätega taguma, aga
ema tuli vahele ja viis mind eemale.
Nutsin, silmad peas punased soolane maitse kurgus...

Ärkasin...padi oli pisaratest märg...
alles nüüd mulle meenus, et see oli üks
hetk, millesse oli jäänud mu energia kinni.

Kokkuvõtte tegemine elust, seda just teebki,
ujuvad välja asjad, mida sinu teadlik mõistus
on püüdnud unustada...

Üks hetk vähem, üks hetk rohkem armastust...

Kuidas lõhnab sinu surm..?

Leidsin ennast teise unenäo värava ees
ja vaatlesin avasust, mis oli kui saht.
See oli tee ei kuhugi.
Äkki hakkas rääkima minu teine ise,
kes käsiks mul fokuseerida oma
silmad seina peal olevasse mustrisse.
Hakkasin vaatlema mustrit, mis oli
kui väikene virvendus.


Mida selgemaks muutus muster virvenduse
see, seda rohkem imes mind
unenäovärav endasse.
Nägin, kuidas saht muutus pikemaks ja pikemaks
ning äkki olin ma universumis ja
vaatam 180 kraadise nägemis ulatusega.

Tähed, komeedid, tähetolm.
See oli ilus, külmalt ilus.
Korraga meenus mulle, kui
Durnvaldo rääkis ühest pimedast
tüdrukust Annast, kes nägi läbi ekraani
erinevaid tasandeid ja hääl ütleb mulle.

Vaata universumisse, sealt peegeldab vastu sinu kuju.
Vaatan ja näen, et olen kui klaasi taga
ja tõsti paistan ma ise.
Siis tekkis mõte, näha selja taha, seda, kes seal seisab.

Tekkis väga kummaline helin, hääl, mis oli
hirmutav. Sundisin ennast rahulikuks ja
fokuseersisn pilgu kolmanda unenäo värava peale.

Tekkis tunnel, mis hakkas mind endasse imema.
Lahustusin valgusvihkudeks ja tudsin, kuidas
elu lahkub minust.

Minu teine ise sekkus vahele ja käsiks
lõpetada eksperimendi...nii nagu alati.
ütlesin ei, ma pole veel valmis ja ärkasin
unenäo maailmas...

Leidsin ennast värske kalmu ees
seisams kellegi kirstu peatsis.
Kirst oli kaetud liivaga ja minu
haistmismeelt uputas lillepärgade lõhn.

Taipasin, et istun rätsepaistmes,
kui minu teine ise ütleb.
Kraabi natuke liiva pealt ja
vaata, mida sa näed.

Lükkasin käed liiva sisse
ja paari kaevamisega
jõudsin kirstuni, see oli kummaline tunne
kui küüned kraabivad kirstu küljest puuliistakaid.

Äkki tunnen alateadliku vastikust
tegevuse vastu mida teen.
Minu teine ise ütleb:
"Kas tead, kes seal kirstus lamab...
kas tahad seda teada saada?"

Ja, mõtlesin ma, ma tahan teada,
miks ma siin olen ja mis on selle
tegevuse eesmärk.
Minu teine ise ütleb mulle.

Kas tunned kuidas lõhnab sinu surm?
Jäta see meelde, sul on võimalus
näha iseennast, enda surma
tunda enda surma lõhna.

Tundisn kuidas külmavärinad
käisid minust üle ja ma astusin
kahejalaga sõdalse teele.

Mulle meenus Don-Juani õpetus.
Kui sõdalane asub tõelisele teele,
näeb ja tunneb ta oma surma.
Pärast seda pole enam tagasi teed.

Ärkasin selles maailmas.
Tundsin veel tükk aega sõõrmetes
lõhna...oma surma lõhna.

Laste jutud

Kuulmatuse kratt



Täna tutvustan teile ühte väikest kratti, kelleks on Kuulmatuse kratt.
Võrreldes teiste krattidega on tema palju pisikesem , kuid samas väga suure keha pinnaga,meenutades lapikut pannkooki. Sest kogu tema lapik keha on kui suur helivõnkumiste püüdja mis muundab sinna saabunud info vastupidiseks. Kuulmatuse krati eesmärk on saada lapsevanem või teine laps karjuma, sest kõrges helid tekitavad tal mõnusaid külmavärinate sarnaseid tundeid ja see teeb ta väga rõõmsaks, sellepärast on ta ka väga visa ja püüdlik, et laps ikka väga sõnakuulmatu oleks!

Kuulmatuse krati avastas ühe väikese poisi ema, kes ühel päeval märkas, et tema väikene Hugo on saanud kõrvapõletiku sest ta ei kuule. Hugo parasjagu mängis veega, ja võttis nõuks ja vaevaks loopida seda ka teistele krae vahele. Ema keelas, et Hugo palun ära tee seda, kuid see oli poisile kui haneselga vesi ja ta tegi ikka. Vahepeal said märjaks tema sõbrad, onud ja tädid ning ka vanaema. Hugole tegi see palju nalja, sest nii tore on ju vaadata, kuidas vesi tilgub juustest alla ja kõik kiljuvad külma vee käes.

Ema keelas Hugot veel , kuid seda hullemaks läks asi…no ei tea mis võib küll olla lahti meie poisiga, kurjustas ema, üldse enam ei kuula! Ja äkki ta taipas…siin ei saa olla muud võimalust, kui kuulmatuse kratt on teinud Hugo kõrva oma pesa.
Ta läks Hugo juurde ja vaatas otse tema kõrva mänguarsti komplekti kuuluva arsti riistaga ja ta nägi vilksamisi seda väikest pannkoogi moodi olevat kratti, kes küll püüdis ühe kõrva sisekanali konaruse taha peita, aga ema nägi ta siiski ära. Emal tekkis kaval mõte ja ta ütles:
„Mulle tundub, et Hugol on kõrv haige ja me peame ta arsti juurde viima, kes tema kõrva läbi vaatab.“ Aga kõikide krattide kõige suurem hirm on see, et nad ei taha et tema olemasolust teatakse, sest siis peab ta uue kodu otsima kellegi teise lapse kõrvas.

Kuulmatuse kratt saatis kohe Hugo ajule teate, et vasta emale nii. Ja Hugo ütleski emale:“ Ei ole haige, kõrvad täitsa terved, ma olen lihtsalt ulakas.“ Aga kuulmatuse krati töö seisnebki selles, et kui sa ütled lapsele. „Ära tee…“ siis kratt tõlgib selle ümber :“Tee tee, tee veel rohkem.“
Kui lapsevanem ütleb: „Tule siia!“ siis kratt tõlgib:“ Jookse eest ära.“ Vot selline kratt on see kuulmatuse kratt. Aga ema oli väga tark ja osav ning ütles:“ Hugo pritsi veega nii kui jaksad ja pritsi ka ennast!“ Hugo jättis jalamaid pritsimise järele, sest Kratt tõlkis: „Ära pritsi ennast ega teisi.“.

Nüüd ütles ema: “Hugo ära tule siia, ma ei taha sinuga rääkida.“ Ja kratt tõlkis, et Hugo mine ema juurde ja kuula mida ta tahab sulle ütelda. Hugo läks ema juurde ja jäi talle otsa vaatama. Ema ütles:“ Ma ei taha, et Hugo näitaks mulle oma kõrva.“ Ja mida tegi Hugo, loomulikult ütles talle kratt, et näita emale kõrva ja nüüd oligi käes see moment, mis läks kratile kalliks maksma. Sups lükkas ema pehme vati koos tikuga Hugo kõrva ja tõmbas sealt välja sahh väikse kõrvavaiku tüki koos selle taha peituva kratiga.

Kratt sai valgusest ja ehmatusest päikesepiste ning ei suutnud enam isegi korralikult mõtelda. Ema võttis lubi ja näitas Hugole, tillukest pannkoogi moodi olevat väikest mehikest, kelle nimi oli kuulmatuse kratt ja kelle kuulusrikkad pahateod Hugo kõrvas said ootamatu lõpu.
Nad viskasid selle vati koos tikuga prügikastišahti ja alates sellest päevast oli Hugo hea ja sõnakuulelik laps, sest polnud enam kratti, kes kõik vastupidi oleks tõlkinud.

Aga kratt saades üle esimesest ehmatusest hüppas prügikastist välja otse ühele kassile pähe, kelle nimi oli Miisu ja kes elas ühe soliidse vanaproua juures 1 korrusel, ning nüüd võis pahatihti kuulda, kuidas soliidne vanaproua hädaldas: „Miisu Miisu, miks sa üldse sõna ei kuula!“ ja Miisu tegi kavalalt kurnäu….ja pilgutas vasakut silma. Aga eks sina juba said aru, miks Miisu enam üldse sõna kuulata ei tahtnud?

LJ 2009

Luule, parimad

Koltunud leht.

Lõpuks ometi olen ma vaba,
Koltunud kuivanud leht,
Kes tasaselt langemas maha,
Kesk külma sügisest vett.
On läbi mu aeg kaunid päevad
Lõppemas jälle üks tee…
Mis tõmbab mind tasa ja tasa
Keereldes maapinnale.
Veel väheke tuleb mul olla
Natuke langeda jääb
Põrmuks mu olemus tolmab,
Pole enamat leheke väärt.
Olen vaba, lõpuks ometi vaba!

Teadmatusega homsest...

Ma kõndisin ääretus tühjuses
Pimedas linnutee serval…
Otsides valgust, janunedes soojuse järele.

Nagu mäng, mil keerutad õnneratast
Astusin galaktika tolmus.

Ainult valikud on meie ees…
Õiged-valed, kas on sellel üldse tähtsust?
Kas on vaja mürgitada meelt
vaadates kõverpeeglisse…
Otsides olemasolevaid vastuseid-
Gravitatsiooni poolt väändunud tõest.

Kas on mõtet ekselda kaugel
Püüdega lahendada mõistatust,
mis on elus tähtis?

Aeg voogab läbi mu elu
Viies kaasa tükke mu hingest.
Lammutades hetke, milles olen ärkvel.
Ma ei näe und sellest suurepärasest maailmast
See pole pelgalt miraaž….

Puhastan meeled ja alistun saatusele…
Teadmatusega homsest…

Homme võin istuda musta augu äärel-
Kõigutades jalgu selle serval ja näha
Kuidas sureb valgus...
Seal näed hetki elust, mis kiludena kukuvad
põhjatusse sügavikku, saades osaks kõiksusest.

Vaikselt kustub olevik, üle põhjatu musta augu
Tekib särav kristalne sild.
Võta ette see rada sõdalane…armastusega valitud tee!
Seda sa ju otsisid kogu oma teadliku elu!

LJ 08.07.2008

Raisatud aeg

Kõik möödub...
Aeg
Mõtted
Tunded
Hetked inimese elust
kõik möödub
nagu voolav vesi
Igaviku kuristikust alla langeb
põhjatusse sügavikku kaob

Mina ka, mina ka...
teadmata on aeg
kellega koos ja millal?

Vaata, see on su eluraamat!
ära lase võimalust mööda
kirjutada igale lehele
üks täitunud unistus

Ajas olid mõtted
Mõtetes olid tunded
Hetkedes oli armastus
Kõik möödus liiga kiiresti
ja raamatu lehed jäid valgeks....



LJ 29.08.2008