Unenägemine

Kollased kassilikud silmad Sonora kõrbes

Oli avatud aken, kus kõik võisid käia sisse ja välja.
Paljud ei julgenud, kuid mõned julged võtsid selle raja ette.
Läbi avatud akna paistis punakas kõrb
kaktused seismas rivis ja öö taevas oli sinakalt mustjas.

Kaktuste vajel oli plats, mille peal ja ümber
ei kasvanud kõrbetaimed.
Tundus, nagu liiva all oleks keegi...
Läbi akna läks üks julge inimene
ja astus platsile ligi.

Ta uskus, et armastus on see
mis aitab tal elada igavesti ja trotsida surma.
Aga liiva all ootas teda surmatrotsija,

Oli oodanud juba tuhandeid aastaid, sest
läbi akna käis ikka uudishimulikke, kes
otsisid taga ennast ja oma eksistentsi mõtet.

Äkki sirutusid hiiglaslikud käed punaka liiva
seest välja ja kiirelt nagu silmapilk
Rabasid julge oma haardesse.
Käed olid võikalt luitunud ja soonelised.

Võiks öelda et elav surm varitses seal mööduvaid.
Julge seisis paigal ja kiirgas oma armastust,
sest universum tiksub harmoonilises kooskõlas...

See oli vale oletus, surmatrotsija jaoks
pole tähtis, millised on sinu tõekspidamised...
tema jahib jõudu, mis on kõige aluseks.

Ta kiskus julge liiva alla ja hetkeks paljastus
tema keha, mis oli pikk, kondine, juuksed
pikad hallid ja silmad kollakas rohelised
kassile omaste triipudega

Kogu kõrbe läbi välgunool,
mis valgustas kogu seda pahaendeliselt
elutut paika, kus toimus võitlus jõu pärast.

Ta sai mida oli jahtinud, sest temas on
sajandite teadmised praktika näol.
Mis on väärt üks poolteadvusel
elatud inimese elu...?

Jõud...sositas tuul....
Jõud soistasid kaktused....
Sumratrotsija suu kõverdus võikaks naeratuseks
Ta vaatas mulle otsa ja ütles...
Õpi mu vend...ka sinul on kollased silmad

Need kuuluvad küll kotkale, aga ka jaaguari tee on väärt käimist.
Ma vaatasin, mu meeled olid vabad ja ma ei sekkunud vahele,
sest ma tundisn ühtekuuluvus tunnet.

Eemal laksutas mescalito oma huuli,
kattes kõrbe uduvinega,milles tantsisid varjud.

Anorgaaniliste olendite maailm

No nii, üle hulga aja sai tehtud üks retk sinna,
virtuaalne maailm, mille nad taastasid minu jaoks
oli hetk kooli ajastust.
Ütlesin välja taotluse, kohtumaks nendega piiril,
et saada vastused küsimustele, mida sisemiselt põen :)

Nad avasid ukse ja me seisime vastastikku, nemad ühes ruumis
mina teises, vahel ainult käeviipe kaugus.
Nad tegid kõik, et ma ütleks seda, mida teha ei tohi.
Kuna käis ohtlik mäng, siis leidis mu teine ise,
et on aeg tõsta panuseid ja vastata samaga...

Ehk leidsin ennast kauplemas jõuga. Kohati tundus,
et ma olen kui narr tarot kaardipakis, kes teab,
millega ta riskib, kuid suleb silmad ja loodab mingile
tundmatule tegurile, mis ta päästab.

Nad ootasid, et ütlen välja selle kõige mesimagusama lause...
Aga ma ütlesin hoopis midagi muud.
Tekkis vaikus, mis muutus ebamugavaks pingeks.

Nad küsisid, et mis nemad sellest saavad?
Leping peab olema kahepoolne...
Ma vastasin, et piiramatus koguses teadvuse helendavat koort.

Nad ei vastanud kohe, vaid soovisid kaaluda.
Ma ütlesin, et mul on aeg tagasi pöörduda...
Nad tahtsid, et ma ei kiirustaks. Kuid ma kiirustasin,
sest ma teadsin, et lükkasin veerme palli, mis
võrdub herilasepesa kaikaga sorkimisena jäädes ise nina
pikalt ootele, et mis saab.

Hetkel pole vastust, nad mõtlevad!

01.07.2009

Unenägemine 17.09.2009

Olin mingis kohas ja toimus tavaline uni, ehk hulkusin seal ringi ja arvasin olevat nn Päris unes teqadvustamata päris elu.
Korraga hakkab minu sisemine hääl rääkima, mis passid vaata oma käsi. Tegin seda ja hääl muudkui räägib, et fikseeri oma tähelepanu kätel ja hoia seda alal, tegin ka seda ja korraga Polnud mind ümbritsev maailm enam hüpplevate pidiseeriate jälgimine, mis viib sind ühest sündmsuest teise, vaid kõik muutus sama reaalseks kui igapäeva elu. Läksin ühte hoonesse, kus oli palju rahvast, mõned olid tuttavad, teised kontvõõrad.
Äkki tajun, et tegu on piiluritega teistest maailmadest. Fikseerisin neil oma tähelepanu ja hakkasin rääkima ühe väga kummalise välimusega naisterahvaga.
Küsisin, et kus ta pärit on, ehk kui kaugelt ta on saabunud siia. Ta tundis ennast natuke ebamugavalt, kuna minu tähelepanu oli liiga tugev ja see tõmbas ka teisi piilureid ligi. Kui pöörasin oma pilgu eemale, Siis saime rääkida ja ta seletas mulle kujundites, mis olid absoluutselt ebamaist päritolu, kui lõpuks jõudis Mu aju nendest aru saada. Minu ajusse tekkisid pildid
universumist, galaktikatest ja meie praegusest asukohast.

Tema oli aga pärit teisest dimensioonist.Vaatasin korraks kõrvale, kus oli ühe töökaaslase näoga piilur ja mulle meenus, et neile on kombeks seda teha, Võttes tuttava kuju. Kinnitasin oma tähelepanu talle ja küõsisin, et kaugelt tema on, aga millegipärast ei Tahtnud ta mulle vastata ja hakkas eemalduma, kogu see piilurite kari hakkas äkki eemalduma minust. Üks ütles, et mul on liiga tugev energia, mis koos tähelepanu kinnitamisega tekitab ebameeldivust.
Läksin uksest välja ja mõistisin, et ma olen maailmas, kus ei pea kasutama liikumiseks sõiduvahedeid ega ka lendma. Ütlesin kõva häälega, tena kus ma olen ja ma taotlen, et ma oleks ühes ruumis Helenaga. Hops oli Helena oma unenäost minu juures, seletasin talle, et peame
leidma oma und nägevad kehad , et saada teadlikuks.
Helena oli vähe segaduses, et kuidas ja kuhu peab minema. Ütlesin jälle välja taotluse ja et soovin, et selle Piilurite maja taga olev ruum, kuhu viib see uks viib meid Kiidjärvele. Läksime uksest sisse ja olime Kiidjärvel Tagatosas, kus magasime mina ja Helena ja ka Uku ja Lee-Ann.
Ütlesin, et ärgu ta mingi hinna eest enda vastu puutugu ja ütlesin uuesti taotluse, et soovin, et meie lapsed oleks Meie juures. Samal hetkel olid nad meie juures võtsime kätest kinni ja vaatasime oma kehade poole. Nüüd on õige aeg, ma ütlen Taotluse, et me oleme nüüd ja igavesti Univerusmis ühendatud läbi sisemisetule ja me oleme valguse kandjad nüüd ja praegu.
Ning ühendasin selle läbi meie kahe maailma teadmised.

Tulin läbi ukse tagasi piilurite maailma ja äkki seisid minu vastas neli musta riietatud piilurit, kes olid motikat meenutavate Sõiduriistade või sadulate otsas. Hakkasin nalja pärast jooksma eest ära...nad hakkasid mind jälitama, pöörasin ümber Ja võtsin nad vastu. Tohutu energia voog ründas mind, kuid ma lükkasin selle kergesti kõrvale, siis tuli teine ja kolmas Kõik nad ei saanud
mulle liiga teha. Aga ka mina ei suutnud neid haavata, ehk meie kaitsed olid
võrdsed. Äkki hakkaisn tajuma, et minu päris keha kuuleb lapse nuttu ja fikseerisin sellel oma tähelpanu...see oli Lee-Ann Hops olin ma tagasi ommas maailmas ja tõusin üles.

kassipojad

See oli tavaline uni,
kus nautsin suve kuuma hurma.
Ma nägin ennast aasal magamas
rukkilillede meres.
Korraga ütles mulle mu teine ise.
Mis sa passid, unenäemiseks pead
hingamist teostama just nüüd,
olles I ja II unenäovärava vahel.

Olin unes, ja nägin ennast, kes nägi und.
Hingasin paremalt õlalt alates sügavalt sisse
jõudes välja vasaku õlani.
Siis otse vaat ja pikk väljahingamine.
Tegin nii 4 korda, kui korraga muutus
taustsüsteem, milles olin just olnud.

Leidisn ennast 6 aastasena ema töökohas,
vaatasin veel ringi, et kuidas ma nüüd siis
jälle laps olen, kuidas see miind ümbritsev
unenägemise maailm nii selge saab olla?

Läksin eemal ühe kasti juurde, mille sees
olid kassipojad, mängisin nendega,
nad olid nii armasad. (4tk)
Solgutasin igaühte eraldi ja aega lendas.

Korraga tuli üks ema töökaaslane,
tumm kunstnik Väärtnõu.
Võttis-rabas järsult minu käes oleva kassipoja
ja teise käega võttis kasti.

Läks nendega paar meetrit eemal oleva
ämbri juurde,m is oli vett täis.
Mina läksin koos temaga, sest idee,
kassipoegadele ujumist õpetada
oli tema poolt nii tore :)

Aga siis ei saanud ma aru, mis toimub,
sest ta võttis need neli ja kallas vette
ja surus kätega vee alla.
Aegajalt pääsesid mõned sealt sügavausest
pinnale, tehes hullu kaeblevat kisa...

Nüüd sain aru, et sünnib midagi hirmsat,
hakkasin Väärtnõud kätega taguma, aga
ema tuli vahele ja viis mind eemale.
Nutsin, silmad peas punased soolane maitse kurgus...

Ärkasin...padi oli pisaratest märg...
alles nüüd mulle meenus, et see oli üks
hetk, millesse oli jäänud mu energia kinni.

Kokkuvõtte tegemine elust, seda just teebki,
ujuvad välja asjad, mida sinu teadlik mõistus
on püüdnud unustada...

Üks hetk vähem, üks hetk rohkem armastust...