UNENÄGEMINE

20.03.07
Lõdvestasin keha ära ja hakkasin suunatult mõtlema nullist, kes oli L-tähega ja minu seotusest läbi universumi avaruste.
Tundsin kuidas energia liikumine pani jalad ja käed huugama nagu käiks sütel, äkki tekkisid pisted astraalis ja pinged seljas….siis tuli kuumus pähe ja toimus vabanemine.
Kiirus, kiirus, pöörlemine, iivelduse tunne, valgus sähvatused, mustrid.
Äkki olen mingi kookoni juures, paks koor, seest hall, välimuselt ebamääraselt vastik. Tundus olevat kaetud paksu ämblikuvõrguga.
Minu kõrval võtsid koha sisse väeloomad, linnud ja kaks krokodilli.
Korraga tekib 2 ruumi (üks füüsiline maailm, teine astraalne )füüsilises asus nagu kookon, teise mina, kelle käte otsa tekkisid suured pallid, mis hakkasid ämblikuvõrku ära võtma. Muutusin suureks, et oleks efektiivsem. Kui ämblikuvõrk otsa sai, jagasid krokod hallid pallid omavahel ära. Üks sõi ühe, teine teise.
Korraga tuli kookoni sees nähtavale ilus kristallsüdamik ilusat õrnakalt punast värvi, mille sees oli sinuga väga sarnane naine, must kleit seljas. Olekult blond, sõbralik nii nagu hetk elust (muinasjutupäevast)
Tihane lendas mu õlale ja neelas südamiku alla, õigemini ma nagu palusin tal, selle kindlasse kohta peitu panna. Kui see oli kindlas kohas, siis algas uuesti meeletu kiirliftiga kihutamise tunne.

Keha hakkas seest värisema, isegi oli tunne nagu oleks mingis kirelõõmas, või narkomaani värisev tahe, leida nõel. Äkki ütles mingi hääl: „Keskendu valgusele” ja tõesti oli näha väikseid valgustäppe suures pimeduses, mis keerles ja vuhises mööda määramatuse/tühjuse tundega. Silme ette tekkisid ilusad pisarate kujulised valgusallikad, millel sabad taga ja need keerlesid alla poole ja mina järgnesin neile…hetkeks tundes iiveldust, keerlemise pärast ja siis saabus hirmu tunne, mis tekitas tunde peatsest surmast, samas tegi aga rahulikuks meeletu rahu ja rõõm….tundsin kuidas lahkun kehast ja kõik on üks suur universum.
Hirmu momendil püüdsin lõdvestuda, sest hirm on suurim vaenlane teispoolsuses, tõmmates enda külge neid, kes seda külvavad.
Korraga seisab minu ees üks naine (töökaaslane, kes tõukas mind unenägemise ja yaqui indiaanlaste maailma), võiks öelda, et tema ema, sest polnud päris tema moodi. Riides valge/must justkui nunnarüü ja peas kummaline kolm/nelinurkne peakate.
Iseloomult vihane, õel, natuke tõrjutud. Pigem tundus, et kõik need emotsioonid olid tingitud üksindusest. Vanem naine jäi minust vasakule poole põlastava näoga vaatama, tundus, et olen nagu ta vaenlane….
Ma ei pööranud enam talle tähelepanu, ta oli minu jaoks tühikoht ja samuti ei häirinud tema suunatud emotsioonid.

Kogu ruum universum/selle hetke maailm pöörles ja ma tundsin kuidas miskit toimub. Ma ei teadnud, mis see on, aga keegi tegi midagi, millel oli põhjus ja tagajärg. Püüdsin tunda, märgata, aru saada….mis lahti?
Äkki näen, maailm/ruum muutus heledat värvi ja tema seisab minu ees , üleni alasti, välimuselt nagu päris elus, aga juuksed pikemad, ulatudes abaluude alla.
Välimuselt ilus, särav (seda sära nagu kiirgas kohe), juus kullakarva sätendamas valguses.
Väga ilus harmooniline pilt ruumis, peatunud aega.
Tajusin sõbralikust, soojust, pehmust…korraga tekkis huvi, et mis sellest mornist koledast nunnast sai? Vaatasin sinna poole…alles olid ainult riided, tühjad.
Äkki tunnen, et keegi hoiab mu käest kinni ja vabastab seda haardest….samal hetkel lendas tihane minu paremale õlale ja avas oma suu, millest tuli välja õrna punakat värvi kristallsüdamik….sain aru, et see on hingesüdamik.

Hingesüdamik hõljus mahedalt eemale, võttes oma positsiooni sisse paremal pool. Samal hetkel tundsin paremas käelabas pigistuse survet ja see tuletas meelde, et keegi ikka hoiab mu käest kinni.
Suunasin oma pilgu käele, aga näen hoopis blondi naise üldmuljet, ta vaatas väga-väga selgete silmadega otsa, elus võiks selle kohta öelda absoluutse teadmise pilk ja mulle tundus, et tema poolt õhkub nagu ülemeelikust.
Alasti naine hakkas liikuma hingesüdamiku poole ja ma tundsin, et käes surve suureneb. Sekund/murdosa läks aega taipamiseks, et minu käsi läheb koos temaga, ehk see oli venituse tunne…hetke pärast kohtusid kaks ühesugust (peaaegu) naist südamikus. Tundus, et nad on seda kaua oodanud ja nad kallistasid rõõmsalt üksteist, vestlesid millegi üle rõõmsalt ja muutusid äkki üheks, ehk sulandusid kokku.
Tajusin, et ühest musta kleidiga naisest ja alasti naisest sai kokku ilma riieteta naine, kuid kõik piirjooned olid tuhmunud, ehk võis näha täiesti liibuvat heledat läbipaistvat riiet, mis jättis alasti oleku mulje, aga polnud seda. Ainuke täiesti selge pilt oli nägu ja ülemine õlavööde.
Ta tõstis mu käe (vasaku käega) aeglaselt enda kõrva juurde, nii, et tundsin juuste kõditust peopesal. Viivuks peatus aeg , aga ta peatus ja siis pani ta oma teise käe minu käe randmele. Selle oli mingi eesmärk, aga ma ei mõistnud…siis tugevnes surve ja naise käed surusid mu paremat kätt alla poole põsele. Ja jälle surve peatus, ehk hetkeks jäi käsi sinna seisma…ma oleks nagu põselt pisarad pühkinud tunde järgi, aga seal ei olnud neid…
Tundsin järgmisel hetkel survet, minu käsi koos tema kätega hakkas edasi liikuma kaela suunas. Nüüd sain aru ka survest, see polnud minu poolne tahe, lihtsalt ma lasin ennast kaasa viia ja minus aktiveerus „teine ise”.

Kui käsi jõudis kaelani ja surve ei lakanud toimus minus muutus, järgmisena olin ma juba pealvaataja paremal pool kõrgemal nurgas. Suutsin näha läbi teise ise ja samal ajal ka eemalt jälgida, et saada olukorrast võimalikult hea ülevaade.
Korraga tekkisid kaks vastandlikku jõudu, ühelt poolt tema tahte surve ja teiselt poolt minu teise ise tahte surve. Mõlemad olid veendunud oma õiguses.

Samal hetkel liikus parema käe pöial üle tema kaela, märkasin suurt teravat küünt (nagu linnuküünis) mille peal olid ornamendid, mustrid ja midagi väga sügavat kirjas. Imestasin veel, et kuidas saab käsi nii liikuda.
Pöidla liikumine aimas kaela peal järele kaelakee kontuuri, nagu silitaks ohvrit enne surma, püüdes teda maha rahustada.
Tunded/tajud mida mõistsin olid rohkem kui reaalsed, aga samas oli meie vahel lõputu nähtamatu kuristik. Püüdsin mõelda, mida ma tunnen? Kuid tunded läbi emotsioonide olid null…tühjus…halastamatu külmus.
Pöial tuli tagasi sama teekonda jälgides ja äkki tugevnes naise käte surve, et peab…ja samal hetkel tundsin, kuidas kuskilt väljas poolt tuleb tahe, kellega on minu teine ise täiesti ühel nõul ja minu tahe ei maksa midagi…ehk mina ei otsusta.

Pöial koos terava küünisega tegi kraps…..ja naise pea veeres eemale vasakule pole maha jäädes veidra naeratusega jälgima toimuvat.
Võin öelda, et tundsin ühe osaga endast vastikuse tunnet, samas aga täielikku õiglust ja mõistmist, et see peab nii olema. Ja kui ma mõistsin ettemäratust olin jälle ise, oma teine ise- ilma teiste mõtete tunneteta.
Tähelepanu fikseerus narmendaval kaelal, paistsid rangluu osad, veresooned, rebitud liha ja käed (küünistega käed, välimuselt vanad krobelised, kollaka varjundiga, ornamendid igal küünel) võtavad mõlemalt poolt rangluude kohast kinni.
Meeletu surve kiskus sõna otseses mõttes keha pooleldi pooleks, kuni tuli nähtavale süda, tuksuv süda.
Pea mahavõtmine ja keha lahti rebimine ei olnud sugugi kerge töö, see tundus küll toimuvat hõlpsasti, aga jõu poolest nõudis suurt pingutust….jõud selleks tuli kaugemalt, kelleltki.

Süda tuksus, tuks-tuks-tuks…verd ei olnud, sest kõik hoolimata sellest, et oli katki, oi samas kõige paremas korras. Südame juures oli paista tühi koht, mis välimuselt sobis hingesüdamiku kujuga.
Vaatasin pea poole, see naeratas ikka veidralt jäädes äraootavale seisukohale. Samal hetkel lendas tihane mu õlale ja tegi noka lahti….sealt seest tuli välja uus samasugune südamik…see oli selle südamiku miniatuurne teisik. Teisik südamik kukkus sihipäraselt sinna tuksuva südame tühja koopasse ja momentaalselt ühtis naise pea kehaga ja ma olin natuke kaugemal omades ülevaadet toimuvast.
Püüdsin mõista, milline osa sai domineerivaks….samal hetkel tekkis ühest kehast kaks pead ja mõlemad viipasid vastuseks, et me oleme üks, aga samas kõik ikka siin. Kummaline oli näha inimest kahe peaga, tegutsemas kui üks, aga energeetiliselt natuke erinevate pilkude, emotsioonidega, mõtetega.
Minu käsi polnud enam temaga seotud, olin vaba minema ja ruum koos tunnetusega andis märku, et asi pole veel kaugeltki lõppenud…
Tekkis side oma füüsilise kehaga, mis oli pinges ja ma tundsin, kuidas päris keha pea hakkab mingi jõu mõjul ennast vasakule keerama.

Kui sa oled teispool, siis igasugune kehaline aisting on ääretult vastik, see tõmbab su hetkeks pooleks ja sa jääd piiri peale….ripnema.
Muutsin kehaga asendit ja kiirus…kiirus…pöörlemine, pea fikseerus vasakule vaadates ja kogu see side kehaga hajutas tähelepanu.
Korraga oli jälle minu hea abiline tihane platsis ja ütles, võta mu jalgadest….sellel momendil jõudsin mõelda, et kunagi, kui ma nägin teises reaalsuse selget pilti oma trummist tähistaeva taustal ja mulle tutvustati oma väeloomi, siis tundsin pettumust, et lindudeks polnud kotkad, või kullid….aga pärast jalgadest kinni võtmist ja sellele järgnevat lendu, sain aru, miks olid need tihased 

Kogu mu füüsilise keha sisemus värises, samas sain aru, et see tunne polnud füüsiline. Tekkis väike hirm, et äkki mu süda ei pea vastu sellel rütmile. Tabasin, ennast mõttelt, et nõme oleks praegu surra, kui ma pole talle isegi rääkinud, mis on tema elu jaoks see „tähtis”.
Siis aga tundsin, kuidas kehast tuli vastus, et kõik on korras ja ta saab teada, isegi, kui sinuga midagi juhtub on see ajendiks ja ta leiab omad vastused! Imelik oli tunda, et olen ise, samas mitte päris ise ja meie vahel kehaga on side, mis on samas kuskil nii kaugel, kuid ka siinsamas. Mõttega haarates tekib segadus.

Keerlemine jäi vaiksemaks ja minu ette lookles suur madu (püüton). Mida lähemale ta tuli seda selgem oli tunne, et tegu on vaenlasega, kes tahab takistada mul viimast lõpule see, mida ma tegin, aga mille lõppeesmärki ma ei teadnud.
Kogu ruum, milles olin, hakkas heledamaks muutma ja paistsid isegi võõrad tähed ja samal hetkel ajas madu suu lahti ja ma olin söödud.
Teadsin, et see pidi nii olema, mul polnud mingit võimlaust seda vältida. Tekkis hetkes teadmatus, mida ma edasi teen???
Kuna mul on astraalselt palju vidinaid (abivahendid) siis otsustasin kasutada oma „Aadonan” mõõga moodi saua, mis välimuselt nagu valgusmõõk ja otsustasin läbida tee väljapoole.
Siis hakkas madu rääkima, ma ei näinud küll tema rääkimist, aga teadmine oli selgemast selgem.
Ma olen sinu abiline (tundsin tema hõõguvaid kollaseid nagu topaasist silmad hüpnotiseerimas mind ) ära tee seda….
Samal hetkel hakkasin kuulma trumme ja tajusin ennast olevat ümbritsetud iidsetest indiaanlastest. Ühel oli peas sulismao sarnane hirmus mask ja nad löövad trumme….põmm, põmm, põmm…..palju trumme, palju vibratsioone.
Äkki karjus minu teine ise: „ Lööge erinevas rütmis, et ükski põmm ei korduks….ma pean jõudma!” Mida jõudma, kuhu jõudma…? Iga trummilöök tõmbas mind enda suunas ja hetke pärast ma värisesin nagu haavaleht.
See värin ja liikumine oli isegi meeldiv……minu ette hakkas moodustuma ruum…ja ma saabusin sinna ülevalt vasakust nurgast natuke looklevalt.
Meenutades seda hetke, näen ruumi 8 nurkset, millest ühest nurgast tuleb sisse kuldne nool, taga loogana jutt. Jälg meenutab fibonaccijada kõvera algust.
Ja minu ees on loitsukelder nii nagu tava elus, aga kõik on ümberringi elutu, pole inimesi ega muud elule iseloomulikku. Olin justkui teises sageduses/maailmas.
Hõljun mahedalt sissekäigust sisse ja näen laua juures õhus leviteerivat kaelaripatsit.

Sõnastasin selle hetkega „elulill” mis oli kuue kroonlehega, iga leht ise värvi. Tundus, et tegu universumi kõige aluse värvidega, see mis määrab meie taotluse.
Keskel südamik granaadi sarnane lihvitud nurkadega. Lille taga must nahkne kaelapael.
Sellest lillest lummas magnetina lihtsust ja võlu, harmooniat, tekkis tahtmine sulanduda nendesse tunnetesse. See moment oli nii vapustavalt ilus, et ma ei suuda seda kirjapildis edasi anda, seda saab ainult tunda.

Teadsin, et see on sulle. Elulill hõljus minu suunas, ma ei puutunud seda, aga ta tuli minuga kaasa ja mingid muud jõud hoidsid teda minu küljes.
Äkki ruum kadus ja ma avastan, et olen ikka veel mao kõhus ja trummid kajavad kaugelt- kaugelt.
Hetke pärast sülitas madu mind välja ja ma olin kui uuesti sündinud….mu kehaga toimus midagi jubedat, võnked üles/alla, vasak/parem, üks pool lainetab, teine keerleb spiraalis tohutu kiirusega mõlemas suunas, keskelt kiirgav valgussilinder.

Tundsin enda mõtet, hullem kui kosmonautide simulatsioon….

Äkki tekkis minu sees valgus, ma hakkasin muutma säraks ja ruum minu ümber/sees läks katki-rebenes-lendas kildudeks. Ja sügav kosmose pimedus asendus helesinise taevaga.
Vaatepilt oli ääretult kaunis….ma oleks nagu taevas, paradiisis (kuigi ma selle eksisteerimisel sellisel kujul väga kahtlen, nagu ta on inimteadvusesse paisatud)

Ahmisin endasse seda rahu, harmooniat ja kõikust….äkki näen, minu ette lendleb üks naine, tema peas haldajatele või printsessidel iseloomulik poolik kroon (tiaara), olemuselt tabatav ühe sõnaga. Nagu ingel.
Korraga tundsin sidet oma tava mõistusega, kes suutis välja öelda oma arvamuse: „nagu Shrek2 „ Isegi liblika tiivad paistsid seljast.
Leidsin ennast arutlemas mõtte üle, kas ma olen tema lapsepõlves või on see tema kolmas tundmatu mina, või olen sattunud tema unenägemisse.

Korraga nägin jälle südamikku, kus hetkeks viipasid kaks tuttavat tegelast ja see viimane, heitis mulle ainult põgusa pilgu. Aga see hetk oli piisavalt pikk, et ma nägin silmade põhjatusse, millest särasid vastu tähed, maailmad, millega mul puuduvad kontaktid, selgus ja teadlikus. Ma isegi võiks öelda, et see viimane isik oli natuke paksem ja pikkuse poolest lühidam. Ja pärast põhjatut silmavaadet liugles ta sinna südamikku kolmandaks. Kõik muutusid üheks ja ma raputasin hetkeks pead, et prrrrrr, kas ma olen ikka mõistuse juures….
Südamik sättis ennast istuma maa pinnale, aga mingit maad polnud ja minu juurest väljus lillekübar ja istutas ennast südamiku peale, moodustades kõige kaunima lille, mida olen näinud. Samas polnud seal nagu midagi nii ülevat, lihtsad selged värvid, kenad mustrid, suurepärane ruum, aga ma tundsin täiuslikust, nii nagu mitte kunagi varem.
Seda vaatepilti näha ja tunda neid emotsioone, ma ei suuda kirjeldada.
Kuskilt kaugelt tundsin enda tavamõistust küsimas….ütle mulle, kes siis juhib seda kampa?
Mina aga vaatasin otse südamikku ja mõistsin, kõik asjad loksuvad paika ja vastused tulevad siis kui on õige aeg.
Südamikus tekkis ühele kenale naisele äkki kolm pead. Vasakule poole minu poolt vaadatuna jäi see, kes oli muinasjutu peolt, paremal poole jäi tigedast nunnast väljakoorunud elusenergiast pakatav väga kaunis naine ja keskmise positsiooni võttis enda sisse haldjas väikeste inglitiibadega. See kolmas oli teistest natuke kõrgemal ja need tiivad moodustasid kolme pea vahel omamoodi lilleõie…..liilia.
Ja nad igaüks viipasid hüvastijätuks oma moodi, kõik ühel ajal, erinevalt, aga samas ühtse tervikuna.

Kõik vaibus, surin, pöörlemine ja ma tundsin kehaga nõrkust, jõuetust