Märgistamine

See oli piiripealne unenägu, millel olid unenägemise sugemed. Üks mu ammune väga hea klassikaaslane palus, et aitaks ta hädast välja ja oleks tema asemel  trollijuht 2 ringi. Esimene ring oli trolliga nr 4 ja ma võtsin juhtimise üle Meriton hotelli juures pöörates Balti-Jaama poole, ühes käes kohvitass ja teisega hoides rooli. Mingil põhjusel olid Eesti Raudtee maja juures terve tänav täis inimesi, kes seisid alasti sõiduteel, täpselt reastatud ja märgistatud väga imeliku kirjaga, mida loeti alt üles ja mis meenutas nulle ja kriipse ja hiina ennustus viisi I Ching. Kõik inimesed olid näoga Toompea suunas ja ootasid midagi....minu trolli peale lubati mõnedel tulla ja siis läks sõit edasi.
Balti-Jaama juurde jõudes oli roolis aga Maarika M, kes küsis nõu ja juhatust, kus kohast peab täpselt peatuma ja pöörama.

Jaama peatuses läks trollile peale silt nr 5 ja nüüd jätkus tee Luise tn poole. Olin ikka instruktori rollis ja samal hetkel hakkas minu abikaasa pahandama, et olin lubanud Helenile teda asendada....kuigi see polnud minu töö. Terve tänav oli täis paljaid inimesi...nägude ja kaela peal paremal poole samad sümbolid....neid ei lubatud peale võtta ja troll ise oli ka väga tühi. Luise juurest pöörates, ei pannud ma enam abikaasa survele vastu ja ütlesin, et läheme maha, kuna meil oli vaja minna ehituspoodi. Nimelt algas uus projekt, mille tarvis oli vaja minna oma teed.

Sellel raamatul ei olnud üldse plaanis sündida ja ennast inimeste silmadele avada, kuid

Elus on tihti peale nii, et sinu ees on valikud, kus on ette teada, millise tee sa valid. Mina valisin sisemise tõe tee, mis määras valikud, põhjused ja tagajärjed. Aga kas need valikud olid vabad, pärit ainult minu mõtteist või hoopis väljast, jätan teie kui aruka lugeja otsustada

Valikud

Mul oli üks hetke mõttekaaslane Maia, kes on väga kindel, et inimesed loovad ise oma saatuse.

Lähtudes loogikast ja elades reaalses 3 dimensioonilises taustsüsteemis tekib tihti peale tunne ning arusaam, et oleme olukorra peremehed, ehk elu on Meie poolt tehtud valikute summa.

Olin sellega päri niikaua, kuni ei omanud kogemust unenägemise maailmas.

Siit koorub veel välja küsimus: Mis on tõde? Kas tõde on igavaikuline/absoluutne, või on tõde muutuv igas aja hetkes. Jätan igale lugejale õiguse vabalt valida tõde, mis on teie jaoks tähtis, kuid enne, kui jääte kindlaks iseenda loodud arusaamade ja tunnetuste reeglitele, tehkem kaasa see reis, kuhu tahan teid viia.

Meie kaasaegne ühiskond elab lihtsal põhimõttel, see tundub võib-olla väga brutaalne, aga jälgides enda ümber kihavat elu võib ütelda mõned märksõnad või teesid, mis meie maailmale on 21 sajandit olnud omased.

1. Mina olen
2. Mina tahan
3. Meie oleme
4. Meie teeme
5. Ma armastan
6. Mulle meeldib/ ei meeldi
7. Mul on
8. Meil on
9. Kui sa pole mu sõber oled sa mu vaenalane
10. Kui sa oled mu sõber, aga ei tee nii nagu mina tahan, siis pole sa tõeline sõber.

Niimoodi võiks jätkata päris pikalt ja mida rohkem me nii mõtleme, seda vastikum ja mõttetum tundub see raamat mida loete. Sellel kõigel on aga eesmärk ja minu soov teiega jagada informatsiooni, mis võib küllaltki ebameeldiv olla, kui me pole arusaanud põhimõttest, milleks me elame? Jätan selle küsimuse hetkeks lahtiseks ja vastamata, kuid annan teile võimaluse leida sellele vastus läbi sisemise mina pildi ja tunnetuse kui loete ja arutlete asjade üle millesse te ise end kaasate, sest  meie aju jaoks on kõik reaalsus, mida me erinevate kodeeringute kaudu suudame endale arusaadavaks teha. Ja raamatu lugemine, täht-tähelt, sõna-sõnalt on ei midagi muud kui  kirjaniku poolt kontsentreeritud energiamustrite lahti dešifreerimine  ja  enese häälestamine antud reaalsusesse.

Minu eesmärk on teid hoiatada, sest kõik asjad mida inimene loeb, kuulab või läheb kuskile reaalsesse kohta, et näha oma silmaga, kätkeb endas varjatud ohtu, saada mõjutatud. Kõik, mis me teeme, mida on tehtud ja mida tehakse tulevikus, on omavahelises tugevas seoses, jättes energeetilise jälje siia koonuse kujulisse ülespoole laienevasse universumisse, (mille arengu põhimõte põhineb vastandlikkusel-duaalsusel) kuhu kuulme ka meie.

Olen mõtelnud, et elu oleks väga lihtne, kui me elaks tõesti ainult 3-d maailmas ja oleks siin ainsad elusolendid. Siis sellisel juhul oleks me tõesti tunduvalt vähem mõjutatavad ja suudaksime ise…aga sel pole tähtsust, mida me suudaksime.

Igal asjal on algus ja samuti ka lõpp. Ehk elu on üks lõputute sündide ja surmade järjepidev süsteem. Ma ei pea siin silmas mitte ainult bioloogilist elu, vaid kõike, mida inimkond on tundma õppinud nii teaduses, kui alateadvuse tasandil. Mida rohkem me kvantfüüsikasse sukeldume, seda rohkem nähakse puude taga metsa, ehk jõudu, kes on selle kõige suurepärasesse süsteemi ehitanud.

Selle raamatu algus sündis palju kordi erinevates variatsioonides, kuid ikka ja jälle jõudis oma lõpuni, kuna kirjutajal polnud seda jõudu/energiat, mis meil lubab luua, kui on aeg. Aga täna 15.10.2009 sõites hommikul autoga tööle ja möödudes Endla ristmikust, meenus mulle üks unenägemine, sel hetkel kui seda nägin võtsin seda tavalise unenäona, mis väga detailne ja kõhedust tekitavalt veider.

Unenäo meenutus oli hetk, aga sinna hetke mahtus meeletult palju ja kindlasti olete ka teie tundnud, et olete hetkes, mis rullub lahti mälestuste tulvana, olles ise samal ajal olevikus ja vaadates seda kahe maailma kokkupõimumist kolmanda isikuna, leides ennast teadvuse muutumise eelseisundis, kui tekivad head ideed.

Ja see idee , millelt end tabasin oli: „Enne, ei saa ma inimestele pakkuda unenägemise koolitust, kui pole kõik oma kogemusi süsteemsesse kirjapilti pannud, ehk tuleb lõpetada raamat Mõõkhambuliste tiigrite värav.”

35 aastaselt olin enda eluga jõudnud etappi, kus olin saavutanud elu millest kunagi unistasin, saanud töö mida soovisin ja visualiseerisin noorena olles 18 aastane, ning suutnud luua ka perekonna oma pesaga, kus kaks last ja armastav abikaasa. Inimesena, kes on alati elanud kahes maailmas paralleelselt , tähendas see sisemiselt rutiini, mis tasakesi hävitab sära su silmis ja liblikate lendamise tunde kõhus, nagu paljud seda nimetavad.

Raamatu alguses lugesite mida inimene tahab, aga „Mina tahan” on võimalik ainult siis, kui olete egoistist siga, kes teistega ei arvesta ja domineerib koduses kuningriigis absoluudina. Aga kui te olete armastav abikaasa, kes ohverdab kõik oma tahtmised pere tahtmistele (see idioot olin mina, sest pidasin enda tahtmisi valedeks) ja püüdsin olla kõikide meele järgi, kellega kokku puudet omasin, sest minu elu üks käibe tõdedest oli: „ Ole hea inimene ja teeni teisi.”

Sinu lähedased seda reeglina ei kuritarvita, kuid oli ka erandeid, mis tegi kurvaks, aga altruistlik elu ja püüd olla kõigega harmoonias, sest muutes ennast, muutub ka sind ümbritsev…

See viimane on ka üks hetke tõdedest, mis ka nii toimib, kui väga pika protsessina, võttes aluseks inimese eluea ca 80 aastat. Läbi kosmilise ajaprisma vaadatuna on aga see kiire protsess, mis tagab järjepideva arengu.

Minu eesmärk ei ole siin rääkida tšakrate toimimise põhimõtetest, kui mõne sõnaga saab neist juttu tehtud, kuna see oli/on oluline protsess energia/jõu avaldumises unenägemise maailmas, millele võime tänulikud olla Tolteekide järjepidevale ja visale tööle nõidade liinis, kes seda varjatud maailma kaardistasid ja tundma õppisid. Tänu sellele on meil kõigi võimalik oma siin viibimise aeg palju täisväärtuslikumalt sisustada, kui elades põhimõttel: Sünd, söök, töö, raha, sex, naudingud, surm.

Kes on lugenud Durnvalo Melchizedek raamatut „Elulille iidne saladus I” võiks võtta lahti lehekülje 169, kus kirjanik käsitleb Platoni kehasid ja elemente.  Miks ma selle viite tegin on asjaolu, et minu elu üks tegemine viis teiseni ja see omakorda järgmiseni ning kui sa näed, kuidas kõik asjad sinu ellu saabuvad täpselt õigel hetkel, siis püüad leida vastust, miks on alati õige hetk?  Selles pildis mis Durnvalo oma raamatus ära toob, omab keskset tähtsust võtmel, miks ma olen selline nagu olen ja miks oli üks unenägemine täpselt selline nagu ta oli, kuid kannatust sõbrad, selle kõigeni me jõuame.

Selleks, et näha, kuulda ja tunda pole vaja omada üleloomulike võimeid, kuid selleks, et näha asju sellistena nagu nad on mõjutatud nii nähtavast kui nähtamatust maailmast, on vaja luua eeldused oma füüsilises kehas. Terves kehas terve vaim on üks väga tuntud käbefraase. Eriti levinud ladina keelse ütlusena. Sama võib ütelda ka nähtamatu maailma, kuhu kuulub ka unenäomaailm, kus harmoonilises füüsilises kehas on avatud kõik energia kanalid, mis lubavad sul teostada unenägemist ja saada osadust nn imelistest asjadest.

Ma ei saanud kuni 36 eluaastani aru, miks mind tõmbab vastassoo poole, seda sõna otsese mõttes, kuid mitte halvatähendusliku „naistemees” seisukohalt. Lihtsalt naistega rääkimine ja nendega lävimine andis alati hea  terava tunde, millele järgnesid vapustavad unenäod ja toimetused teises reaalsuses.

Inimene on õnnelik olend, kuna tal on võimalus elada kahes maailmas korraga ja kogeda unenäomaailmas kõike seda, mis tavareaalsuses jääb kättesaamatuks, kuid selle saavutamiseks peavad olema täidetud mõned kriteeriumid.

1. Sul peab olema ja üle jääma energiat igapäeva toimingutest.
2. Selleks, et üleliigset energiat omada, selle eelduse määravad ära:

a)      meie igapäevased toimingud;

b)      meie vanemate poolt eostamise hetkel kaasa antud energeetiline laeng;

3. sa oled  Jõu poolt väljavalitud ja see avaldub õigel hetkel;

On tõde, et pajud inimesed ei ole suutelised kunagi unenägemise salapärasesse maailma sukelduma ja nende jaoks jäävad unenäoväravad alatiselt suletud, hoolimata püüdlustest.

On tõde, et need kellel on vanemate poolt kaasa antud head eeldused  unenägemiseks, elevad tihti oma elu jõuliselt ja raiskavalt, lähtudes teesist „Elan ainult üks kord”.

Nii paradoksaalne kui ka ei ole, on parimad unenägemise praktiseerijad need, kes on suutnud õppida oma igapäevastes toimingutes energiat säästma alateadliku varitsemise teostamise tagajärjel. Carlos Castaneda räägib väga põhjalikult varitsemisest.

Minul on õnn omada nii vanemate poolt kaasaantud energiat, kui ka juba varajases lapseeas teadvustatud soovi elada elu harmoonias ise endaga ja säästa ennast vastuoludest, mis tekitavad meie energiaväljas kaost ja raiskamist.

Unenägemist soodustavad aspektid on: „ Ole see, kes sa oled, mõtle mida ütled, sõna-mõte ja tegu peavad olema üks, liigu alati hirmu suunas, ära karda kogeda tundmatut.”

See kõik võimaldab sul saada jalg unenäovärava ukse vahele, ning külastada maailma, kus kohtuvad erinevad eluvormid k.a meie maisest elust lahkunud inimeste energeetilised kogumid.

Miks on naine mehe teinepool? Kas see on lihtsalt Kristliku maailmakäsitluse poolt loodud termin? Samas kui omada kokkupuudet šhamanistliku maailmakäsitlusega ja loodusrahvaste eluterve teadmistega, siis koorub välja, et naine ja mees moodustavad tervikliku ühtsuse, kui nad suudavad ületada duaalsuse. Parim kujundlik väljendusvorm on YinYan sümbol.

Kui laskuda nn inglite maailma, siis teadjad räägivad, et inglid on kesksoost nagu ka müütilised androgüünid, ehk neis on nii nais kui meespool olemas. Meie olles aga inimeste kehas peame leidma teise poole ja kui see õnnestub, võime leida tee nirvaanasse.

Niipalju, kui olen kokkupuudet omanud heade unenägemise praktiseerijatega, ehk tolteekide mõistes „sõdalastega” on nad kõik väga suurepärases suhtes oma vastaspoolega,

või elasid harmoonilises üksinduses, kandes enda sees armastuse tuld inimesest, kes oli tema tõeline teine pool.

See oli küsimus nr 1, kui ma lapsena  4 aastaselt tundsin sügavat  armastust lasteaiakaaslase Kaja vastu. Kas tema on see, kellega ma abiellun ja meil saavad lapsed olema. See oli elutähtis küsimus, mis ei lasknud magada, mis pani mind nägema, et alati sinu eest seisnud vanemad võivad olla sinu vastased, sest nad ei mõista. Kõige rohkem tegi haiget, see, et vanemad pidasid seda 4 aastase väikese inimese armastust teise inimese vastu naljaks ja mitte tõeliseks.

See õpetas hoidma tundeid endale ja suu lukus. Kuna ma seda kõike mäletan nii selgelt, nagu see oleks olnud eile, siis hoiatan kõiki praegusi ja tulevasi lapsevanemaid: „Ärge alahinnake ja naeruvääristage oma laste soove, tahtmisi, tundeid. Need pole naeruväärsemad ega tühisemad kui teie omad, küsimus on mõistmises.”

Ühes interneti keskkonna jututoas esitas üks jutukaaslane Liina küsimuse, kas inimene võib tõeliselt armastada mitu korda…? Esiteks see väljend tõeliselt…on vildakas, kuna kõik mis me teeme on tõeline, aga jättes tähe närimise ja võtame armastuse, siis jah, me võime armastada lõputult ja kõik need tunded on nii sarnased, kuid samas ka erinevad.

Hea võimalus teha läbi üks harjutus:

1.      Leia endale rahulik vaikne koht, kus ei häirita sinu meelerahu.

2.      Hea oleks kui saaksid mugavalt nõjatuda, aga mitte ka nii mugavalt, et magama jääksid.

3.      Hinga sügavalt ja rahulikult ning püüa meenutada oma kõige esimest armastust/armumist. Püüa meelde tuletada detaile, lõhna, värve.

4.      Nüüd kui oled esimese armastuse läbi elanud, püüa meelde jätta see tunne, mida tundsid ja mis kandus üle praegusesse aega, kui tegid selle ajarände.

5.      Nüüd meenuta järgmist armastust sama moodi.

6.      Nüüd püüa leida armastuse tunne, kui esimest korda tundsid iha ja seksuaalset külgetõmmet. Jäta meelde see tunne ja püüa võrrelda seda eelmistega, kui mängus polnud veel iha ja seksuaalsus.

7.      Püüa aru saada, mis on neis kõikides tunnetes ühist ja mis teistsugust.

Kui oled selle kõik kenasti läbi teinud võid tunda enda sees head kerget tunnet. See tunne on tingimusteta armastus, see on üks neist peamistest elus edasiviivatest jõududest, mis panevad meid tegutsema ja mis annavad meile kogemus, mille väärtust me ei oska hinnata ja kasutada.

Te võite seda harjutust korrata niipalju kui tahate ja igakord püüdke märgata rohkem detaile, mis ühel või teisel põhjusel ennem märkamata jäid.

Kui te olete selle harjutuse omandanud, siis ma õnnitlen teid ajarände puhul, kus te kogesite, et aeg ei oma mingit tähtsust, sest armastuse tunne, mis on tõeline, ei kao kunagi ta jääb alati samaks, nii nagu oli, isegi siis, kui te selle armastuse objektiga enam kokkupuudet ei oma.

Esimene samm unenägemiseks on loodud, te sooritasite ajarände, või isegi mitu, märkasite detaile ja püüdsite märgata veel rohkem. Iga mälestus, detail, hetk, puudutus, lõhn on energia, mis aheldatud selles ajahetke universumis. Igat seda hetke võib täiustada, lisada sinna fantaasiat ja luua uus reaalsus, mida tegelikkuses aset ei leidnud, kuid, mis teie poolt sooritatud ajarändes sai uue täisustuse teie poolt lisatud detaili võrra. Meie aju jaoks pole mingit tähtsust, kas kogeme ja näeme objekti vahetult või paneme silmad kinni ja mõtleme uue reaalsuse.

Samamoodi võime me ebameeldivad asjad oma elust kustutada või uuesti positiivseteks elada ravides nii enda hinge ja vabastades  kinnijäänud energiat, mis aiatavad meil seda kasutada unenägemiseks.

Kui ma kohtun inimesega, kellest varem midagi ei tea, esitan ma tavaliselt mõned küsimused, mille vastuste põhjal võib järeldada, kas inimesel on piisavalt energiat või mitte ja kas ta kuulub sinna gruppi, keda juhib Jõud.

Need küsimused on väga lihtsad.

1. Kui vana sa mäletad oma kõige esimest mälestust siin elus?

Reeglina mäletavad need, kelle on energiat palju, ennast juba varajasest lapsepõlvest alates 1,5 aasta vanuselt.

2. Kas sa näed värvilisi unenägusid ja kas sa mäletad detaile?

Reeglina mäletavad piisava energiaga inimesed oma unenägusid ja nad omavad ka kogemust seal lennata, pääseda, joosta ja leida alati väljapääs, kui olukord on täbaraks või ebasoodsaks muutnud.

3. Kui vanalt sa teadvustasid enda jaoks surma?

See on piir, millel pole reegleid, kuid enamus unenägijatest on saanud surmast teadlikuks ja see annab neile tõuke jätta elus kõrvale ebatähtsa ja keskenduda vajalikule ehk tähtsale, mis on just nende arengu jaoks vajalik.

Piisab, kui need küsimused esitada ja sa tead, kas sellel inimesel on potentsiaali või mitte. Sest ka minu jaoks, kes ma need küsimused esitan on tähtis, et ma ei pööraks tähelepanu ebaolulisele ja ei laseks  inimestel , kelle energeetiline muster on kardinaalselt erinev minu omast enda jõudu raisata, mõistmaks tema olemise põhjuseid.

Kui seda teha, ehk tahta mõista ja aru saada inimesest, kellega teil pole midagi ühist, siis tuleb selgeks õppida varitsemine, kus te rakendate selle inimese ja enda energeetilise vastuolu enesekasuks.

Kuid pean veelkord toonitama, et Jõu avaldumise ilmingud on erinevad ja eriti suurte väljakutsete puhul võib just sellistes inimestes peituda naqual, mis ootab teie poolset ära tundmist ja avamist. Nii nagu see läks minuga, kus ma kohtusin inimesega, keda kasutas Jõud varjatud võtmena, et aktiveerida minus sõdalane.

Tema nimi on Lily, kuigi päriselus kannab ta hoopis teistsugust nime, kui see nimi tekkis just unenägemise praktiseerimise käigus.

Ta oli minu töökaaslane, kellega lihtsalt puutusime vahest kokku koridoris ja läbi emailide, kus meie osakondade huvid samastusid. Ma teadsin teda täpselt niipalju, kui oli vaja tööasjades ja ükskord pärast kohtumist koridoris, tekkis mul küsimus: Miks ta on mulle nii tuttav, ja miks mul tekkis huvi, et võiks temast rohkem teada saada? Aga kuna meil kõigil pole aega ja Lily oli väga sellise inimese moodi, kes minu arvates elab lihtsalt, et elada, st ilma kõrgema eesmärgita, siis panin tema väärtuseks nulli.

See tähendab seda, et ma ei hakanud rohkem pead vaevama tema olemuse üle, vaid jätsin selle küsimuse rippuma õhku, ehk ootama oma aega.

Inimestel on kalduvus teha otsuseid ja anda hinnanguid asjadest midagi teadmata ja kuna see etapp mu elus oli läbitud, siis teadsin ma, et ka kõige mõttetum inimene võib olla pühenduslikuks suunajaks su eluteel.

Tema sai läbimurdeks minu elus, ehk tõukajaks teadvustatud unenägemisse seda ise endale teadvustamata.

Võib öelda, et temas on peidus jõud, Jõud kasutab teda ja avas läbi tema ukse. Kui ma oleks olnud egoistist eneseimetleja ja kõiketeadja, ehk täiuslik mees, siis ma poleks suutnud kunagi näha tema sees peituvat jõudu, mis ennast nii suurepäraselt oli maskeerinud.

Kõige lihtsam on öelda, et ta oli Naisnõid naqual, kelle aeg pole veel lihtsalt saabunud, aga ta on selle suurepärase ime avastamisel lähedal. Osaliselt kasutas ka Jõud mind ära, sest minu algatatud tegevus, viis tema sisemise läbimurdeni, kus ta hakkas kuulama oma sisetunnet ja julges väljendada oma Mina (mitte ego). Mainisin küll ärakasutamist, aga ma ei mõtle seda sõna otseses mõttes, sest kõik me olme üksteisega seotud ja Jõul on igaühega meist oma plaan. Vahest kui meile tundub, et mingit plaani ei ole ja kõik lähen risti vastupidiselt ootustele, siis ära heida meelt, sest võid kindel olla, et vähemalt keegi teab alati, kuhu poole oled teel.

Mulle meeldib siinjuures piltlik kirjeldus puust, suurest vägevast ilmapuust, mida võib joonistada paberile ja mille kaudu saab lihtsustatult elu kujutada.

Ehk aeg on teha harjutus kaks:

1. Võtke üks paber ja joonistage sinna üks puu, sellise nagu tahate, täpselt sinna kuhu heaks arvate. Ja ärge raisakse selle peale rohkem aega kui 2 minutit, kui tunnete, et peate lisama mõne detaile, ja aega läheb rohkem vaja, siis jumal temaga. Joonistage seda, mis on teie jaoks õige.

Kui see tehtud, siis jätame selle kõrvale, ning läheme edasi puu kirjeldusega, mis kujutab meie elu. Need kes harjutust ei teinud, soovitan tungivalt teie enesehuvides teha kiiresti see puu joonis ära, sest vastasel juhul, kui otsustate selle puu joonistada pärast loetud ridu, siis olen 100% kindel, et te olete mõjutatud minu jutust ja te ei saa enam tõde teada, mis puudutab teid ennast.

Kasutan puu joonistamist testina inimeste peal, keda ei tunne, sest selle põhjal võib väga palju inimestest teada saada. Puu joonistamise idee tuli minuni, kui töötasin läbi Carlos Castaneda raamatuid ja need, kes saavutavad sideme raamatuga, teavad, et võite lugeda ja samal ajal näha autori poolt sõnade vahele tipitud energiamustreid, mis kodeeritakse lahti alateadvuse tasandil ja mille võtmeks on Jõud.

Maailmas on palju raamatuid, kui teatud neist on kirjutatud suunatult inimestele, kes pole raamatu kirjutamise hetkel veel sündinud ja kui teil pole siiani veel sellist kogemust, siis mine tea, äkki on just see raamat, mida te loete mõeldud just teile, sinule.

Jõu teed on kummalised, aga Temale kui tervikpildi nägijale on teada, mis oli ja mis tuleb.

Kui ma lugesin Carlose raamatuid, kus vana indiaanlane Don Juan De Matus räägib asjadest, mis tavainimese jaoks võõrad ja sürrealistlikud, hakkasin tajuma elu kihilisust. Sa olid olevikus oma sohval ja lugesid, samas olid sa kohas, mida kirjanik kirjeldab, samas segunesid erinevate tajumiste pildid, kui paigast ära olev vastuvõtja, mis seguneb erinevate jaamade saadetega, see kõik oli väga veider ja ühel hetkel saada aru, et see raamat elab, ta on rikastatud jõuga, eluvormiga, mis eksisteerib paralleelmaailmas ja mis aktiveerub, kui suudate lugeda ridadevahel peitetud salainfot. Minuga toimus sama, et lugedes hakkasin nägema reaalseid pilte asjadest, millest polnud varem aimu. Millegipärast olen enam kui kindel, et tema raamatud kutsuvad esile teadvuse muutunud seisundit, mis omakorda tekib seoses kogumispunkti nihkega. Ehk ridadevahele kirjutatud tekstid omavad suurt energeetilist laengut, mis lubavad teie kogumispunktil nihkuda Naquali poolt  ettenähtud asendisse.

Olen ruumis, kus kilomeetrite kaupa on lagendik, see pole kõrb, ega ka mitte savann, maapind on ühtlaselt tume. Võib ka öelda, et see toimub õhtul. Keset lagendikku kasvab üks puu, suur võimas, haruline. Sa näed seda eemalt ja kui tahad lähemale liikuda, siis seda ümbritseb nähtamatu barjäär, mis omakorda tekitab mulje, et see vaatepilt on klaasi  taga.

Vaatan puud ja äkki näen juuri, maapind oleks nagu läbilõigatud, justkui pildiraamat.

Puu on täpselt sama suur maapinnal, kui maa all. Äkki moodustub tema ümber hele oreool, nii alla kui üles ja puu on justkui hiiglasliku kaheksa sees, juured ühes ringis, võra teises.

Maapind on null punkt. Äkki on selle asemel seeme, puuseeme, mis on kukkunud mullapinnale.

Sajab vihma, seeme liigutab ja tema seest tuleb välja juurealge, samal hetkel hakkab teiselt poolt kõrgusse kasvama oks, siis veel ja veel, sama toimub ka juurtega.

Korraga näen inimest seemne asemel, kes hakkab elama meie füüsilises maailmas. Ta kasvab ja ronib mööda puud, tema eesmärk on tippu jõuda, selleks  peab hoidma keskele, mitte äärtesse.

Ta ronib, vahest läheb kõrval okstele…selle võrra on tee pikem, end ta naaseb tagasi ja jätkab teed. Korraga näen, et ta on jõudnud ristteele, kus paremal pool on kuivanud rabe oks, vasakul tugev haljas. Ta valib kuivanud ja natuke aega minnes mööda seda, murdub oks ja inimene kukkus alla.

Luuletus koltunud leht.

Lõpuks ometi olen ma vaba,

Koltunud kuivanud leht,

Kes tasaselt langemas maha,

Kesk külma sügisest vett.

On läbi mu aeg kaunid päevad

Lõppemas jälle üks tee…

Mis tõmbab mind tasa ja tasa

Keereldes maapinnale.

Veel väheke tuleb mul olla

Natuke langeda jääb

Põrmuks mu olemus tolmab,

Pole enamat leheke väärt.

Olen vaba, lõpuks ometi vaba!

Meil on alati valiku võimalus, alati! Ronimise edu saladus peitub selles, kas me suudame jääda keskteele, või eksime okste rägastikku. Lasin ükskord ühel pooleldi skisofreeniat põdeval tuttaval joonistada puu, see mis ta tegi oli just nimelt oksterägastikku ära eksimine, ehk ta hakkas tegema tüve ja siis tulid oksad, mille joonistamisel polnud lõppu. Samuti ei joonistanud ta välja puutüve lõppu, see lõppes lahtiselt. Reeglina, kõik need, kes kardavad, või pole teadvustanud enda jaoks, et see teekond saab ükskord otsa. See on täiesti tavaline meie ühiskonnas. Samuti ei nähta puul juuri. Puud hakatakse joonistama nii nagu ta kaugusest palja silmaga paistab…ilma juuri nägemata. Huvitav on see, et kõik need inimesed, kes oma igapäeva toimingutes on natuke sensitiivsemad, joonistavad alati juure alged, või juured. Mõni isegi täpselt  8 nagu teades alateadlikult, kui tähtis on see sümbol universumis, lõpmatuse märk, ühe teekonna algus, jõudmine lõpppunkti ja naasmine algusesse, pärast mida sisenetakse teispoolsusesse.

Kogu meie Universumi eksistents on üle ehitatud duaalsusele, Yin-Yan, naine-mees, pluss-miinus, hea-paha. Me võime küll öelda ja ka programmeerida enda teadvuse nii, et oleme keskteel ja meie jaoks pole olemas ei head ega halba, vaid kõik on lihtsalt suhtumise ja häälestatuse küsimus, aga me ei pääse kunagi välja sellest duaalsusest, kui oleme selles taustsüsteemis, nagu on seda meie Universum. Kui seda ei oleks, siis poleks ka arengut, sest esitades endale küsimuse, mis paneb elektrimootori liikuma, siis saate teada, et erinevalt laetud magnetväljad. Sama kehtib ka elus kõikides valdkondades, kui poleks halba, ei teaks, et on olemas hea. Siinjuures on heaks võrdluseks Newtoni kolmas seadus F=-F-iga.

Ehk maakeelde tõlgendatuna:” Igal asjal on põhjus ja põhjusel on tagajärgsest kõik on omavahel seotud.”

Lilyga kohtusime ühel töökoha poolt korraldatud üritusel, kus sai vähe rokitud. Sellest kujunes välja huvitav mõttevahetus kirja teel, mis tõukas mind sõdalase teele ja mis pani teda vaatama elule teise pilguga. Ehk ma armastan siiani ütelda, ma nakatasin teda „Segoga.”

See oli huvitav protsess, mille käigus sa saad tuttvaks inimesega, kellelt sa ei arva midagi, kes on sinu arvates lihtsalt kotkatoit ja kellega lävimine tõukab sind ennast maailma, millest polnud varem teadlik. Ma ei hakka lahti kirjutama neid kirju, mis avasid minu eeterliku energia kanali, sest neid kirju on keskeltläbi 100 a nelja.

Sel hetkel, kui me üksteisest teadlikuks saime, otsisin ma sisemiselt praktikat, et leida inimene, kes oleks nõus minuga jagama oma unenägusid. Teadsin, et unenäod ja nendes peituv info on enamat, kui lihtsalt päevaste sündmuste järelkaja, kuid polnud suutnud siiani veel teha reaalajas katsetusi unenägude ülekandumisest ja nende tõlgendamisest, sest enamus inimesi, kellega sai antud teemat käsitletud, jäid kaitseasendisse, kuna see oleks tunginud liialt nende privaattsooni.

Ega Lily polnud erand, tal lihtsalt polnud muud võimalust, sest Jõud oli minuga ning see lasi vaimu lendama, mille tagajärjed olid suurepärased unenägemised ja temast nähtud unenägude lahti kodeerimine.

Olen alates 15 eluaastast kirjutanud unenägusid üles ja minu jaoks on seal kogetud situatsioonid ja seal nähtud inimeste käitumine olnud alati 1:1 meie maailmaga, kuigi siin pole olnud võimalik neid inimesi sellistes ekstreemsetes situatsioonides näha.

Inimesed on õnnega koos, kui suudavad panna unenäod teadlikult enesekasuks tööle, ehk võita aeg, mis muidu kulub teadmatuses, magusas unes.

Kui te õpite taotlema/tellima erinevaid rolle unenägemise maailmas, siis saate te kogemused, mis võrdväärsed päris elus kogetule, ainult ei meeletu emotsionaalse võimendusega.

Igal ühel meist on võtta varnast unenägusid, kus ta on teinud seda, mida tava elus ei julge, või pole võimalust. Tavaliselt, kui inimene ei kontrolli oma hirme, siis võivad need seiklusrikkad selged uned lõppeda ehmatusega ja ülesärkamisega ning te ohkate kergendatult…ainult uni. Samas jääb unenäomaailmast kaasavõetud energeetiline emotsioon, teid veel kauaks painama, üks kõik, mida te ka ei teeks, et püüda seda unustada.

Mäletan lapsena, kui hakkasin juurdlema surma üle, et tekkisid uned, kus käisin mööda piiri, ehk surm hakkas mind jälitama. Ta tõmbas osavalt oma haaret koomale ja ühel hetkel olin ma unes silmitsi olukorraga, millest polnud pääsu. Ma surin unes. Hetk enne surma ja vabalangemist põrandale jõudsin mõelda: „ Selline on siis surm.” Tundsin kuidas mu süda hakkas jätma lööke vahele, kuni oli see viimane. Ja siis tekkis ebameeldiv tunne, lõpp, pimedus, absoluutne vaikus.

Ma karjatasin ja ärkasin, üleni higine, süda löömas 30 lööki minutis, kõrvus kohin..

See oli esimene kord kui surin päriselt, enese jaoks täiesti reaalselt. See jättis oma jälje veel pikaks ajaks, mis päädis sellega, et kartsin pikka aega magama minna.

Valguse värava ees...

11.12.2012 unenägemine

Meie kodu oli väikese mäe jalamil ja suuretoa põrand oli tehtud nagu lihvitud kristallist või läikivast kivist. See oli väga majesteetlik. Alguses ei saanud ma aru, mis teeb selle maja, ruumi nii suursuguseks? Aga see selgus hetke jooksul, kui Helena hakkas mulle rääkima, et aeg on muretseda endale pärismaalaste keskel suured maavaldused, kus oleks piisavalt toorainet, et hakata tootma looduslikku kummi, mis tähendas omakorda, et mul oli aeg  asjad kokku kraapida ja hakata valmistuma reisiks.

Tõusin tasapisi kõrgemale ja nägin, et maja milles elasime oli suur haakrist ja see keskmine osa oli selle südamik, millest kõik muud osad välja hargnesid.

Minu ette rullus lahti hiiglaslik maakaart, mis oli nagu 20 km kõrguselt vaadatuna pisidetailide poolest peensusteni paigas. See kaart elas, ehk tunnistasin, et tegelikult oli see elav maa.

Võtsin taskust ühe vidina, millega juba vanad Odini pojad viskasid õnne, et näha kuhu suunas tuul nad viima peab. Minu vidin lendas suurte mägede suunas, aasia poole.

Läksin oma pilguga järgi, kui minu ette kõrgus mäemassiiv, nagu kaardinad. Kuulsin ennast ütlemas, et olemegi jõudnud maailma kaardina juurde Himaalajasse.

Äkki kukkus vidin alla ja ma mõistsin, et selle taga on kohalikud pärismaalased, ilmselt vibude või muude arhailiste sõjariistadega, ootamas sõbralikke koloniste.

Hetke pärast asusin teele. Minu tee viis mind üle suurte platoode, kivikõrbede ja kuristiku kaldarada mööda suurte jõgede ääres. Teekonnal möödusin ma oma vennast, kes samuti oli sinnapoole teel. Küsisin ta käest roomajate kohta ja ta juhtis tähelepanu Noolmadude peale, kes stepirohus vilkalt sagisid. Samas olid nad nagu jää all. Vaatasin 360 kraadi üle maa ja panin tähele, et see koht oli väga eriline ja rikas oma looduvarade poolest. Minu ees kivide vahel lendas üks soolakala, kelle püüdsin kinni. Soolakala oli nagu vobla, valmis kohe söömiseks. Siis vedeles maas hulga juustu suurte kangidena, mis kasvasid nagu mägikristallid. Ma ei võtnud sealt midagi kaasa ja teekond jätkus, kuni jõudsin suure kaljuni, mis tõkestas mu tee.

Olin jõudnud sihtpunkti ja nüüd saabus tõehetke. Vaatasin seda võimsat kaljut,  seda lootosõielehe kujulist massiivset ust ja äkki hakkas rääkima hääl: „Sa arvasid, et oma viimase rännaku teed sa Sonora kõrbes olevates mägedes. See teekond sinna oli mõeldud sul läbimiseks unenägemises ühe osana, aga tegelik sihtpunkt, see kuhu sa oled juba lapsena otsinud teed on siin, Shambala ukselävel. Sa oled kohanud oma teel mõõkhambulisi tiigreid, puumasid, erinevaid eluvorme, kelle olemus elus jaguneb mitmete dimensioonide vahel. Kas oled valmis lõpetama oma tee?“

Läksin kaljule lähemale ja nagu selgus oli koos minuga ka kaaslane. Ma ei vaadanud ta poole, aga ta oli minu selja taga. Samal hetkel tulid pärismaalased kaitsma oma püha kohta, sissetungijate eest. Tõstsin käe ja ütlesin, kõlaval ilusas eesti keeles, et tulin siis, et avada uks ja esitada neile paar küsimust, millele tahan ka vastust.

Pärismaalased olid minu suhtes aupaklikud, kuid kaaslase suhtes mitte, aga nad ei puutunud ka teda.

Läksin ukseni ja tabasin ennast mõttelt, et olen nagu Kääbik lohe Smaugi  salajase kaljukoopa nähtamatuukse ees.  Uks ise oli kõrgusega 5 meetrit ja laius kuksil 1,4 meetrit. Vasakul poolele oli kolm sümbolit. Kõige ülemine oli mulle senitundmatu kristall, sinakas, punakas, valge segu ja need kasvasid välja suukujulisest avast. Selle all oli kaks peopesa kohta  ja veel sümbolid, mis tähendasid, et sa pead tegema nii….

Hääl räägib, et ainult need, kes saavad aru sellest sõnumist pääsevad sisse. Ma panin kätt kokku ja moodustasin sõrmedega mudra ja kummardasin ühe sümboli poole. Siis panin kaks peopesa, enne vasaku käe ja siis parema käe täpselt kaljul olevate peopesadega ühte ja samal ajal liikusin kehaga nii, et ülakeha ja alakeha moodustasid 90 kraadise nurga ja see võrdus sügava kummardusega Sahambala  ees. Kuumardust tuli teha kolm korda ja seda mõttes läbi peopesade. Nüüd oli viimane osa, kus pidin saatma läbi oma peopesade õige märgi, maailma kõige võimsama elemendi võtmes. Tegin  ka seda ja nüüd käis suur raksatus. Tekkis tunne, et maavärin algab ja mägi liigub oma kohapealt ära. Pärismaalased ja mu kaaslane jooksid hirmunult kaugemale, mina aga  astusin ukse eest kõrvale paremale poole, kus oli suur hulk karusnahku ja muid ohvriande pühale mäele. Tekkis selline ülemeelik huvi mängida peitust ja pugesin karusnahkade vahele ning võtsin enda näo varjamiseks musta naiste miniseeliku ette.

Samal hetkel tuli ukseavast jõud ja minu juurde jooksis üks väga kena tiibetlase välimusega tütarlaps 15-20 aasta vahel, kellega suhtlesime mõtete abil. Sain aru, et pean sealt välja tulema, sest on juhtunud õnnetus.  Tulin ukse ette ja hüüdsin kõva häälega, minu nimi on Leonhard, tulin siia selleks, et küsida, mis saab nendest hingedest, kes saabuva maailmalõpu pärast on hävimisohus, peame leidma neile pelgupaiga.

Minuni jõudis vastuseks tugev mõttelaine, et kes iganes siit uksest sisse astub, peab olema valmis loobuma kõigest, mis seotud tavalise maailmaga. Tema jaoks lõppeb rada just siin ja ta neelatakse valgusesse. Me ootame sind, tule edasi. Minu silmade eest jooksis läbi elu, lapsed ja teadmine, et neid enam kunagi selles reaalsuses ei kohta.

Ütlesin uuesti, et tulin siia, et rääkida läbi, kuidas kaitsta neid hingi, kes pole määratud hävimisele. Ja teine küsimus-soov, millele tahan vastust ja lahendust on….

Samal hetkel kuulsin pärismaalaste kisa ja vaatasin selja taha, minu kaaslane oli võtnud pühalt mäelt, kui uks avanes, kaks väärteset, tõestuseks Shambala olemasolust. See oli aga suurim kuritegu ja teda haavati. Astusin kiirelt kaljude pealt alla tema juurde, kükitasin ja minu ees maas oli niru välimusega hundikoera/koioti sarnane olevus (see oli mu kaasalne). Tema sees oli 7 sukavarda suurust noolt, mille tagaotsad olid kummaliselt väändus, justkui Wodoo nõiapiigid. Pärismaalased tulid vihaselt meie poole, karjudes, et vargad tuleb surnuks pista. Tegin oma parema käega,  kaare liigutuse ja nad lükati ohutusse kaugusesse. Hüüdsin neile, et te metslastest koerad, see kaaslane ei teinud seda varguse eesmärgil, see on erinevate kultuuride eripära…ta ei teadnud teie reegleid.

Mu silmist pudenesid suured pärlite sarnased pisarad, mis kukkusid aegluubis parema käe peale, millega võtsin ükshaaval nooli tema kehast välja. Hakkasin neid võtma rindkerest ja lõpetasin jalaga. Terve vasakpool oli neid täis. Kokku 7 tükki. Mu kaaslane veel elas, hingas ja äkki mulle meenus, kohtumine Sonora kõrbes Mescalitoga, kes tutvustas mulle stiihiaid, kes andis mulle kingid ja päras vett tuli mägedest Koiott, kelle märk oli poolkuu ja kes kästi hoida lähedal aga samas mitte lubada siseringi, kuna tema meel on muutlik. Sain aru, et selleks, et saada 5 stiihiat, milleks on eeter, pidin ma kolmnurgana kasutama kaaslase abi…aga tema surm polnud selle saamise hinnaks.

Hääl mäe seest ütles, et pean tulema. Mina aga tõusin püsti, sirutasin oma vanad käed välja, suunasin nad ukse suunas ja ütlesin, et oma teisele küsimusele tahan ma vastust nüüd….

Hääl mäe seest  rääkis samas teistega, kes tema ümber olid ja tõdesid, et just sellise suhtumisega inimesi nad ootavad oma keskele, kelle jaoks tõotatud maa väravad on lahti, aga kes loobuvad sõpruse nimel oma elu ohverdades valikust.

Kükitasin oma kaasalase juurde, panin talle käe peale ja teadsin, et minu viimane soov täidetakse, kohe tuleb mäe seest välja jõud, kes juhib elu, parandab tema hingehaavad. Tema ainuke viga oli selles, et ta ei suutnud loobuda asjadest, mis jäid siia maailma. See polnud tema süü.

Tundsin, kuidas ma kerkin ülespoole nii nagu iga teises maailmas käimisega, kui tagasi tulla. Minu sees oli teadmine ja lahendus 2009 aastal saadud ülesandele. Sain aru, et vabaduse valgusesse saavutab läbi loobumise ohverdades vajadusel ka oma valikud.

Ärkasin, kell oli 03.29

Jätkasin unenäoaknaga suves ja astraalsete lendudega ja elasin läbi isa operatsiooni, kus arstid lõigates teda, ei viitsinud isegi tema särki seljast ära võtta ja ilus roheline särk muutus tumemustaks hüübinud verest.

Päikesevarjutus

Kogu mu senine päevavalguses

elatud säravalt pimestunud elu

on möödunud kuuvarjutuse paistel

Varjuna varjatud kõrvalteedel-

Hinge konaruste taha komistades,

Roomates, paludes-andeks iseendalt….

Et elasin teiste ELU!

Et armastasin teiste poolt tehtud valikuid

 

Nüüd olen üksi,

Sisemuses tühermaal, kus puhumas

külma hoovusena jäine tuul

kustutades elu poolt loidetud

igavest sisemist tuld.

Ma istun ihuüksi oma

Kustuva tule ääres

Jälgides sädemete poolt

paisatud kõrvetavaid leeke,

mis hinge sopistunud haavades

vajutavad MÄRKE….

Olemisest….

Pitsereid  salajatest –salasemad

Valesid valikuid…varjatud valesid,

Et loobuksin armastusest maailma vastu?

Et loobuksin valikust  olla õnnelik!

Nüüd mõistsin, et senini

Möödus mu olevik päikesevarjutuse all,

Mille varjutasid kuu asemel Sina!

LJ 08.11.2012

Ründed teispoolsusest

Alati pärast vaikus tuleb torm ja reeglina, mida pikem on vaikus periood, seda suuremat tormi on oodata, mis võib muuta sinu elu läbi      mitmete tasandite.
Iga sõdalane teeb oma elus neid asju, mida ta peab tegema ja ei oma mingit tähtsust, kas keegi mõistab tema tegusid, või mitte, sest ainuke asi, mis sõdalase on tõeline ja ainuke, on tema surm...käe viipe kaugusel, andmas nõu, saatamas läbi elu, jälgimas, millal eksid, et sinuga tantsida viimane tants, kui oled energiast tühjaks voolamas.
Sama palju kui ta on sinu sõber, on ta ka sinu vaenlane, kuid kõige parim ja ausam, kellega sa üldse eludes kohtud.

Minu viiamse aja manöövrid ja kontrollitud narruste läbi tegevused on andnud teisele isele palju vaba energiat, mis omakorda on teadvuse helendava koore väärtust tõstnud kordades ja oligi aja küsimus, kui toimub järgmine võitlus jõu pärast. Sattusin unenägemises maailma, mis kubises anorgaanilistest olenditest. Kuidas neid ära tunda...on lihtne, sest nad on kas sinu  jaoks väga tähtsad elusolendid, kelle vastu tunned sa mingeid tundeid, või ei oska sinu teadvus neile unenägemises anda kuju ja sa tajud neid abstraktsete energiavormidena.

Pidasin jahti nende maailmas, teadmistele, tegin seda küllaltki tagasihoidlikul viisil. Neid oli palju ja nende kuju oli kui hõljuvad läbipaistvad plärtsakad  keset ookeaani. Äkki muutis üks kuju, kellele fikseerisin oma tähelepanu ja ta ründas. Tema agressiivsus jõudis minu kaitseni ja see jõud hakkas pressima mind sellest ajast ja ruumist välja. Ma ei saanud viga, kuid see surve paiskas mind pikka tunnelisse, kus formeerus uus reaalsus. Parim viis sind rünnata effektiivselt on mitte valida armastatud nägu, head sõpra vaid suunata sinu vastu see loom, kes on reeglina sinu abiline, ehk nn tootem. Võiks öelda, et see on alatu võte , kuid maailmas, kus käib võitlus elu ja surma peale, on kõik võtted lubatud ja ma hindan nende oskust olla väärline vastane. Mind ründas jõud, mis pärines mõõkhambulistetiigrite väravast. See tuli siis, kui ma seda ei oodanud, see pani mind taganema....kuid siis, kui enam kuhugi polnud taganeda ja ma mõistsin, et tegelikult ei tagane ükski sõdalane vaid lihtsalt otsib endale paremat kohta, kus väärikalt kohtuda oma vastasega....peatas mind jõud, kes seisis minu selja taga.
Ma ei näinud teda kohe, kuid tundsin meie kehasid liibumas...ma olin talle ainult rinnani, kui võrrelda meetersüsteemis. Nad lähenesid, meeletu kiirusega, toimus viimane jõudude sünergia, mille südamik oli suuntud sõdalse kõige peamisesse kohta.
Sirutasin alateadlikult käe ette, et peatada see, kuid minu taga olev jõud tegi seda minu eest, kiiremini ja kaugemale ulatuvalt, kui mina seda suutsin. See oli metsik löök, mis paiskas selle olendi kui tühja kaltsunuku eemale. Kukkudes jäi ta sinna lebama ilma jõuta, ilma eluta, ilma teadvuse helendava kooreta.

Võitluses jõu pärast on kaks võimalust, kas võita, või kaotada.... kaotada tähendab, lakata olemast.
Olin esimest korda sõnatu selle abi eest, selle ühtsustunde pärast ja lõpuks ometi mõistsin....kui sa oled see, kes sa oled ja teed seda mida tunned oma südamega....ei ole võimalik eksida.
Siiani, seda kirjutades olen kergelt öelda vapustatud energiast, mida nägin enda eest seismas....on hea kui sul on universumis koht ja keegi, kes jälgib sinu tegemisi ja kelle kätte võid usaldada oma elu...maapeal seda privileegi ei eksisteeri, ka mitte kõige paremates muinasjuttudes.

Ja siis ütleb keegi :"ma arvan et olime sõbrad..." Sõbrad ei ava uksi vaenlastele, sõbrad ei tee üksteisele haiget, sõbrad ei võitle üksteisega jõu pärast vaid teostavad ühiseid tegevusi, mis avardab nende mõlemate teadvust ellujäämise nimel universumi pimedamates mädasoodes.

Maailmade ja mõtete erinevused

Iga inimene või inimese kehas viibiv vaimolend on kordumatu indiviid kogu oma eksitentsiaalses olemises. Ainuke asi mille järgi määratleda tema kuulumist mingisse klassi/kohta/süsteemi saab toimuda tema Hinge sisevaatluse abil. Tänasega võin pidada juubelit seiklustes inimeste, maailmade vahel. See rada on olnud väga huvitav ja nüanssi rikas, rääkimata avastustest sisemise universumi uurimisel, mille laotus ulatub üle füüsilise universumi piiride. Miks just määratleda hinge abil? Sellepärast, et see on ainuke side sinu päris olemusega ja kohaga, kus oled saanud oma alguse! See on ainuke jääv suurus, mille seintele "elude galeriis" on vastused küsimustele "MIKS?" Kas sina tead, miks sul elu on täpselt selline nagu ta on? Mis on su eesmärk, kuhu liigud, kus kohast oled tulnud? Saa teadlikuks oma tõelisest ISEST ja leia oma tee dimensioonide rägastikus!

On valge maailm ja lumine tee On kollane päike, mis soojendab seest. On külma trotsivad käed mis otsivad kuuma. Koos valges vaikuse, kaunima kuuga. On valgus ja tunne ... et tead kuhu minna, On armastus hinges, see juhatab sinna.... Kuhu? Sisemistes otsingutes valguse suunas. Ma lähen, jooksen ja torman ning muudan. Oma mõtteid, tegusid, tundeid ja nägu, valgusesks muutub kõik halline hägu. Ma olen valge, tuli, maa, vesi, õhk ja eeter Mu nimi on lihtsalt Valge Peeter! LJ 2012

Isale uueks alguseks

Ajutine Ma valisin koha sündida ja surra Ajutiselt siia tulles müüte sellest maailmast enda jaoks murda. Ma valisin alguses elu, muretu-selge tee kuid millegipärast oli seegi väga kõver ja käänuline. ... Ma arvasin, et see on ajutine, lihtsalt kiirelt mööda minev aeg MIS üheks silmapilguks lööb leekima armastuses maailma vastu. Lööb leekima kires ja lõõmas tuues kuuma ja hurma- viies mure ja surma. Ma arvasin ühel hetkel, et elu on igavene ja see hetk jääbki lõputult kestma. Et armastus maailma ja elu vastu päädib kingiga olla surematu. See oli unelm, valget värvi õhk-õrn Kristalselt puhas fiktsioon See oli lihtsalt meeletus, millest jäi kurku meeletult hea ja magus ajutine maitse. See oli ühe inimese särav elu... LJ 2011

Elu kool

See oli üks väga kummaline uni, mis algas koos vennaga jalutuskäiguga D-terminali juurest A-terminali poole. Et jalavaeva lühendada otsustasin lõigata ja tegin hiigel hüppe üle vee ja jõudsin merepäevadel asuva turu juurde, kus oli palju rahvast järjekorras. Isa oli kohe kõige esimene seal ja kutsus meid enda juurde.
Tekkis hetkeks hea mälestus staganajast, kui olin privilegeeritud seisuses.
Vaatasin hetkeks, et kes on järjekorras järgmine ja see oli töökaaslane Alo.
Küsisin, et miks kõik järjekorras on ja mida antakse?
Siis aga juba avati uksed ja ma sain esimesena sisse minna.
Minu ees avanes vaade kooliklassile....nagu oleks see esimene olnud ja sain aru, et pean otsima endale koha kuhu istuda.
Mälust jooksid läbi kõik oldud koolipingid ja kohad, üritasin meenutada, et millises oli kõige soodsam spikerdada :)
Niikaua kui mõtlesin, valgus klass juba rahvast täis ja ma ikka sain endale keskmise rea eelviimase pingi, nii nagu oli see I klassi minekul.
Siis aga selgus kurb tõsiasi...kõik õpilased olid täiskasvanud ja ei mahtunud pinkide vahele ära.
Õpetaja ütles, et ega midagi, algab esimene elukooli tund meestele. Seal eemal on kolm galeeri, nende küljes olevad nöörid on ühendatud pinkidega ja te peate sinna ujuma,aerutama ja pingid laiali tõmbama.
Pooled uppusid teel, kuid me saime oma ülesande tehtud. Õpetaja veel tänitas, et mis te päevavargad mõtlesite, et see siin on nagu selline kool, kus teine võimalus...see on elukool ja reeglid on karmid.

Järgmisena oli kord tüdrukute käes, kes pidid siis minema toitu hankima kooli ümbrusest, sest nagu õpetaja ütles, ei ole elukool selline koht, kus pärast vahetundi ja kella võite rahulikult valmis toitu sööma minna.
Meile näidati veel video, et korjata tuleb ämblikke, madusid, ritsikaid ja veel muid jälkusi, kuid ettevaatust mürgiste madudega, need tapavad.

Hetke pärast nägin ühte 130 kg klassiõde banaanilehtede alt süüa otsimas, lõpuks leidis ta ühe Mamba, kes talle hambad kätte lõi. Naine suri 3 minutiga ja tema käes olev kott pudenes talle peale, kui ta kokku vajus. Kotist ronisid välja kõik jälkused.

Klass vaatas tema koolemist suurel ekraanil ja õpetaja rääkis, kuidas see mitte õpetatav naine oma lolluse läbi surma leidis.

Ühesõnaga teste oli palju ja vähe rahvast jäi elukoolis ellu. Mul õnnestus see lõpetada ja õpetaja kutsus mind ühte torni, kus avanes suurepärane vaade maailmale ja päikesele. Ta ütles, et olen edukalt selle kooli läbinud ja minu kord on hakata õpetama teisi. Ta käskis mul vaadata peeglisse...ma polnud enda nägu, sealt vaatas vastu habemik 35-40 aastane, riides nagu rooma legionäär...õpetaja tõstis peekri ja ütles: "Centurio terviseks"

Naistest ja meestest

Kaunis aed, kus pattu langemise pärast
Sai armsate trullakate inglite poolt avatud värav
Ja nelja tuule poole läkitati teele - üks paar
Kes tiba hiljem hääletas end reele.

... Reel kiskus jutuserva üles kaunis kutsar
Kel nimeks Petsebul ja ta ei olnud tuttav
Nii paar, kes polnud päris ühte verd ja soodu
See tuhmem pool oli kõik võimsa näo järgi loodu.

Kuid teine oli jumalikult kaunis, veetlev, maine
Teda hellitavalt hüüti- esimene Naine!
Aga veel ei olnud päeva ega ööd
Ja mees ei teadnud, mis on üldse tema töö…

Kutsar armas, ülikonnas kallis
peletas kõik mehe argipäeva halli
Ta õpetas, mis abielu õnne toovaks teeb
Ja käsiks naise meeleheaks kinkida üks kee

Kuid mees ei saanud elumõttest aru,
ta oli kasvult suur ja karvne, kui metsik karu.
Tema kujutelmas naine kaunis sallis…
Oli vajalik vaid siis, kui lihapallid valmis.

Sai aja jooksul mehest osav kütt ja ISA
Kuid naine ootas-ootas, aeg möödus visalt
Et millal teine pool saab asjast aru…
Ma pole lihtsalt ainult öine kaisukaru.

Mul on ka tahe, soovid, lootus
Need pole pastlad-undruk-labakindad kootud.
Ma sooviks vahest lihtsalt olla märgatud
Ja tunda toetust
Ning embuseid võiks olla rohkem,
Kui ühe käe peal loetud.

Ja vahest tahaks lilli, mitte ainult tilli-
Nii oleks meie elu natukene tsillim
Sa aru mees ja võta mõistus pähe
Neid pühi mida naiste jaoks sai loodud,
On elus liiga vähe!



LJ 08.03.2012

Haakristi all

Nägin täitsa tavalist und, kus olime koos poistega Atangu Järveotsa vahelisel tühermaal ja teostasime kalapüüki kohalikus ojas. Kõik oli nii igavalt harilik v.a see, et otsustasin õpetada meestele kuidas väga lihtsalt veepeal kõnnitakse või siis hõljutakse. Näitasin seda neile ette igat moodi, kuid millegipärast ei võtnud keegi vedu.
Äkki sekkus minu teine ise protsessi ja ütles, et praegu on sobiv aeg teha läbi üks õppetund. Nimelt täna õpime ajast tagasi minema ja vaatama läbi unenägemise oma eelmise elu episoode ja miks-mitte ka füüsiliselt ühest reaalsusest teise ka mõne asja kaasa tooma.
Koondasin oma mõtted eesmärgiga jõuda oma eelmisesse ellu. Minu ette vormus sein, paks mustriline sein. See oli kuidagi väga tuttav, teine ise ütleb, et lükka seda oma tahtejõuga, leia moodus sellest läbi tungimiseks. Minevik eksisteerib paralleelselt oleviku ja tulevikuga. Neid ruume eraldavad ainult seinad ja meie mõtete kogumispunkt. Lükkasin oma käed vastu mustrilist seina ja hakkasin kaapima. Need lagunesid nagu 3-d puzzle ja ma nägin teiselpool ilusat maailma...linna...saksamaa. Ronisin läbi augu ja hetkeks tekkis tunne, et pean olema väga tähelepanelik, et leida pärast see õige "ussiauk" üles, mida mööda õigesse kohta tagasi tulla.
Ei olnud palju aega vaja, kui mõistsin, et olen teise maailmasõsja keeristes ja hetkes imetlema jäänud kirkust olid järgmisel hetkel varemed.
Vaatasin aegluubis ehitise varingut inimeste surma, osade pääsemist ja tolmupilve, mis tekkis varingust. Minu käsi puudustas midagi, mis polnud kivi...ja vaadates avastasin oma peos inimluu, mis läikis nagu poleeritud elevandikihv. Vaatasin seda luud ja üritasin mõista, millise lülisamba tükiga on tegemist, korraga ütleb teine ise, et nüüd on õige aeg pista endale kotti meene minevikust.
Nägin eemal maas ühete kummalist tükki, mis oli väga kõrgtehnoloogilise seadme välimusega. Võtsin selle üles ja see oli ruumiline haakrist, nagu universumi mõistatus. Teine ise ütles, et pane see endale kotti ja jäta meelde, et sama kott, mida sa kasutad unenägemises peab olema sul ka magades üle õla...
Hakkasin ära tulema ja läksin ühte hoonesse. Äkki hakkas see ka kokku kukkuma, katus, seinad, trepid. Põiklesin nende eest mööda ja üritasin lendu tõusta..äkki sööstsi minu poole suur lehviv kuju...must ja käes vikat. Teadsin, et ainus lootus on universumi ja looja õigsusel. Ütlesin, et minu aeg on hetkel teises ruumis, ma ei kuulu siia.
Järgmine hetk olin taamal ja vaatasin, kuidas üks blond saksasõdur komberdab varemete vahelt välja, käes ruumiline haakrist. Ka mina tulin tagasi läbi avasuse enda unenäkku ja ärkasin järgmises unes.
See oli seotud ema/isa/ ja ühe üritusega Rakveres ja Jõhvis. Sõitsin seal mootorattaga lumisel maanteel ja pöörasin otsa ringi ning ütlesin, et see on enesetapp, mina ei lähe.