See oli üks väga kummaline uni, mis algas koos vennaga jalutuskäiguga D-terminali juurest A-terminali poole. Et jalavaeva lühendada otsustasin lõigata ja tegin hiigel hüppe üle vee ja jõudsin merepäevadel asuva turu juurde, kus oli palju rahvast järjekorras. Isa oli kohe kõige esimene seal ja kutsus meid enda juurde.
Tekkis hetkeks hea mälestus staganajast, kui olin privilegeeritud seisuses.
Vaatasin hetkeks, et kes on järjekorras järgmine ja see oli töökaaslane Alo.
Küsisin, et miks kõik järjekorras on ja mida antakse?
Siis aga juba avati uksed ja ma sain esimesena sisse minna.
Minu ees avanes vaade kooliklassile....nagu oleks see esimene olnud ja sain aru, et pean otsima endale koha kuhu istuda.
Mälust jooksid läbi kõik oldud koolipingid ja kohad, üritasin meenutada, et millises oli kõige soodsam spikerdada :)
Niikaua kui mõtlesin, valgus klass juba rahvast täis ja ma ikka sain endale keskmise rea eelviimase pingi, nii nagu oli see I klassi minekul.
Siis aga selgus kurb tõsiasi...kõik õpilased olid täiskasvanud ja ei mahtunud pinkide vahele ära.
Õpetaja ütles, et ega midagi, algab esimene elukooli tund meestele. Seal eemal on kolm galeeri, nende küljes olevad nöörid on ühendatud pinkidega ja te peate sinna ujuma,aerutama ja pingid laiali tõmbama.
Pooled uppusid teel, kuid me saime oma ülesande tehtud. Õpetaja veel tänitas, et mis te päevavargad mõtlesite, et see siin on nagu selline kool, kus teine võimalus...see on elukool ja reeglid on karmid.
Järgmisena oli kord tüdrukute käes, kes pidid siis minema toitu hankima kooli ümbrusest, sest nagu õpetaja ütles, ei ole elukool selline koht, kus pärast vahetundi ja kella võite rahulikult valmis toitu sööma minna.
Meile näidati veel video, et korjata tuleb ämblikke, madusid, ritsikaid ja veel muid jälkusi, kuid ettevaatust mürgiste madudega, need tapavad.
Hetke pärast nägin ühte 130 kg klassiõde banaanilehtede alt süüa otsimas, lõpuks leidis ta ühe Mamba, kes talle hambad kätte lõi. Naine suri 3 minutiga ja tema käes olev kott pudenes talle peale, kui ta kokku vajus. Kotist ronisid välja kõik jälkused.
Klass vaatas tema koolemist suurel ekraanil ja õpetaja rääkis, kuidas see mitte õpetatav naine oma lolluse läbi surma leidis.
Ühesõnaga teste oli palju ja vähe rahvast jäi elukoolis ellu. Mul õnnestus see lõpetada ja õpetaja kutsus mind ühte torni, kus avanes suurepärane vaade maailmale ja päikesele. Ta ütles, et olen edukalt selle kooli läbinud ja minu kord on hakata õpetama teisi. Ta käskis mul vaadata peeglisse...ma polnud enda nägu, sealt vaatas vastu habemik 35-40 aastane, riides nagu rooma legionäär...õpetaja tõstis peekri ja ütles: "Centurio terviseks"
