Viimased kaks kuud oleme iga nädalavahetus olnud Kiidjärvel. Selle kohaga on mu lapsepõlv olnud väga tugevalt seotud ja alati on rõõm sinna minna!
Seekord sai siis tehtud üks väike pereüritus, kus isaga rääkisime elust ja asjadest, millest varem pole kunagi varem juttu teinud.
Isa soov oli, et ma paneks need mälestused kõik kenasti kirja ja jätkakas seda traditsiooni, mis pere meesliinis tavaks saanud.
Mõte on muidugi huvitav, aga kuna paljud mälestused on salvestatud kriitilise lapse mälestustena, siis võivad paljud inimesed, kellega need mälestused seotud on, olla natuke solvavad... aga, mis seal salata. Enamus inimesi teeskleb ja mängib kedagi teist, jättes endast alati teistele just parema mulje, aga tegelikult pole asjad sugugi nii ilusad, kui pealt näha.
Ütlesin isale:" Et minu eesmärk pole kedagi arvustada, kuid igal asjal on alati kaks otsa, kaks tõde, erinevad subjektiivsed küljed jne. Ja minu elu kuldreegel on, et kui Sul pole midagi head öelda...hoia suu kinni!"
Kuna mu kallis ÄMM oli ka ennast lõkke äärde sättinud, siis oli tema arvamus, et TÕDE tuleb välja öelda ja see on küürakatele ainus võimlus areneda ja arusaada, et nad ei ole maailma nabad!
Ehk juttu jätkus kuni viieni hommikul, persiidide tähesaju all ja see oli nn ISA-POJA jutt asjadest, millest varem pole võimalust rääkida olnud.
Jutu krooniks olid lause:"Iga vanem peaks elama niikaua, et näha ära oma lapselapsed..." Muidu on see ääretult ebaõiglane...aga kes ütles, et kõik peabki olema õiglane...? Kõik asjad on elus vajalikud, isegi ebaõiglased :)
