Olen maganud viimasel ajal seoses suure koormusega päris sügavalt, aga sellegipoolest on õnnestunud ka oma käsi unes vaadelda ja oma tähelepanu teise tasandisse ümber kantida. Nii oli ka seekord. Olin just lõpetamas oma selgete värvidega Hispaania unenäo, kus meie poole (eesti)vaadates möllas õudne äiksetorm. Meil oli seal ilus maja ja ka kunagised koerad jooksid avatud väravast vastu ja olid rõõmsad jällenägemise üle.
Ärkasin korraks...vaatasin kella...15 minutit veel äratuseni...lasin silma uuest looja kui äkki sisean all alumisel korrusel ja näen kõike selgelt. Hetkeks sattusin segadusse, et millal ma siis uuesti üles ärkasin, nii, et aru ei saanud. Aga kuna olin ärkvel, mis ärkvel, siis läksin trepist üles oma tuppa, et riidesse panna...
Paras oli ehmatus, kui äkki näen ennast voodis magamas. (Olen juba kaua otsinud teed koduni, et ennast magamas leida (1,5 aastat) ja nüüd see oli käes. Ütlesin taotluse ja ühendasin nii magava minu kui teise ise teadmised. Tundisn, kuidas universumist tulev jõud pani mind vibreerima ja tekitas tohutu külmavärinate laine. ootasin, et mis nüüd siis juhtub...äkki hüppas keegi mulle selga, see oli tütar...ka tema oli enda keha juures ja väga rõõmus, et mina ka. Ütlesin talle, et on aeg ärgata ja alustada päeva toimetustega. Ta oli nõus.
Ärkasin meeletu tõukega rinnus, mis ajas mind istukile. Samal hetkel ärkas ka tütar.
Ära loobu kunagi, sa saad kõik asjad, kui oled piisavalt kannatlik. 1,5 aastat ootust pole kaua...
No comments:
Post a Comment