Algas kogu see teadlik uni peale sellest, et olin Kiidjärvel ja uudistasin Kassiorus elu. Millegipärast olid kõik majad kadunud ja ka jõgi oli kadunud ning selle asemel haigutas suur tüherväli ja tühjaks jäänud jõesäng. Vaatasin,mis kõik sinna settinud on ja mõtlesin põhjuste peale, mis võis selle tekitada? Samal hetkel hakkas sadama ilusat lund ja varsti oli kogu tumedates värvides tühermaa ilus valgete nõlvadega mäeking.
Hakkasin seal liugu laskma ning leiutasin ühe huvitava kujuga sõiduvahendi, millega sai kiireid sööste ja elamusi mäest alla katsetada. (Pilti siia joonistama ei hakka, sest see tuleb enne valmis ehitada ja aadata, kas see on ka äri kõlbulik.)
Olles kõvasti harjutanud näen äkki, et vaikselt hakkab vesi voolama...suunates pilgu kaugemale, näen, kuidas lähenevad suured lained ja veemassid. Aga see ei hirmutanud mind, sest hüppasin lainetesse ja hakkasin seal hullama. Võimalik, et omate kogemust lasta ennast suurel lainel kaasa viia...sama tunne oli ka minul.
Järgmine episood olin maal saunas, mis läheb täielikult renoveerimisele, magasin seal ühel kitsal voodil, mis oli eraldatud mingi seinaga pooleks. Arusaamatuks jäi, kas seal teisepool oli Uku või Karl.
Hommikul läkisme rongi peale, mets lõhnas nii hurmavalt ja kui jõudsime saviauguni, siis olin kahevahel,millist teed valida. Kas läbi metsa, mida käisin lapsena või siis mööda suurt teed, mis viib kindlalt raudteejaama. Ma ei tea millise ma võtsin, aga rongi peal ma olin koos Helenaga ja sõit läks Tallinna poole. Millegipärast oli mul seljas roheline pooleldi märg jope. Järvele jõudes tõusis Helena püsti ja läks koos Viljoga maha ja ütles, et pangu ma jope tema aknapoolsele istemel kuivama. Vaatasin ja sinna tõesti paistis soe kevadpäike.
Lõpppeatuses läksin mina maha ja kõndides Schnelli pargis jagunes maailm kaheks, minu ees paistis mingi väljaga eraldatud nn haldjate maailm, kuid selle kaitse oli läbipaistev ja sinna ei saanud, kuigi tee mida mööda käisin läks otse sinna. Tundsin õhu jahedust ja mõtlesin, et pidin ma selle märja jope selga ajama...nii võib ju külmetada. Korraga tunnen, et mul on võimalik sinna haldajmaailma sattuda ja tundsin, kuidas min keha hakkab tavatult kiiresti liikuma-nagu lenneldes sinna kahe maailma eralduspiirini. Seespool oli keegi, kes nägi minu tulekut ja avas korraks kaitse ja seal ma olin. Soojas suvises maailmas, kus laulised linnud ja õitsesid lilled.
Läksin ikka mööda teed edsi kõndides arhailises pargis ja imestan, milline stoiline rahu seal valitseb. Korraga märkan enda suunas tulemas rida tippjuhte oma töökohast, kes millegipärast ei olnud rahul, et ma nende kõrgepalagaliste eliitklubi maailma ronisin...ja nad hakkasid kisaga minu suunas jooksma, et tagasi väljapääsu poole suunata.
Kuskilt õnnestus leida tulekustuti sarnanane vahtpipragaas 6KG ja pooledli naeruga taganedes lasin seda mõnuga neile näkku. See ajas nad vihaseks. Mõistsin, et pean midagi muud tegema ja korraga meenus, et mul on käte peal varjatud jõumärgid,mis ühendatakse, tõstes kaks kätt käe vartest kokku ja siis tuleb sümbol nähtavale.
Tegin seda ja äkki hakkasid loodujõud kogunema paremal asetseva puude kohale. Pilved, välgud ja muster, millest paistsid välja näod. Tundsin, kuidas minu teine ise teeb asju,millest ma pole teadlik ja nägin enda käsi jälle kokku minemas ja selle tagajärjel tundsin ssemisejõu vallandumist ja koostööd loodusjõududega.
Mind taga ajav kamp peatus ja jäi silmitsema seda stiihiat, mis oli sündimas. Korraga hakkas maa värisema ja maa seest kavas välja torn. Ilus idamaise arhitektuuriga torn ca 25 m kõrge ja väga peenelt viimistletud detailide rohke. See torn oli minu kaitse, sest seal sees oli palju sõdalasi, kes tulid välja ja jäid minu ümber ringis seisma. Äkki hakkas maa uuesti värisema ja maa seest tuli välja teine torn, mis oli oma kogukuselt palju suurem ja laiem, kuigi pikkus jäi samaks. Kahe torni vahele tekkis täpselt poole kõrguse pealt sild, mis ühendas need ehitised omavahel ja siis märkasin. Sinna teise hoonesse pääses ainult sõdalaste torni kaudu tagades nii turvalisus.
Äkki ütleb üks hääl, see teine pole mitte torn, vaid tempel. Kamp enesest healoleval arvamusel tippjuhte eemaldusid, sest ka nemdad mõistsid, et palja egoga maailmas mägesid ei liiguta.
Mina aga tundisn, ennast seal koos perega väga hästi. Kõik oli tasakaalus.
