Tegime ära, tänud kõigile 13-le osavõtjale, kes trotsisid "7 nuhtlust": nälga, mitte-tulijate ähvardusi..., külma, haigusi, libedat teed ja pilkast pimedust.
Alati on inimesi, kellel puudub visioon ja kes tänu sellele magavad maha kõik suurepärased hetked elust.
Mukri raba vaatetornist avanes suurepärane vaatepilt, millest jäädvustas meie ühtne meeskond pilte loojuvast päikesest. Olles seal üleval, meenus mulle, et pole kaua näinud päikese minekut ja hetkeks tekkis kadedus jaapanlaste suhtes, kes iga oma päeva alustavad päikse ja teega mõeldes mõtteid, mida nad täna head korda saadavad. Päeva lõpus tehakse aga kokkuvõte ja saadatakse päike silmadega puhkama, juues jälle teed. Neil pole kiire, nad omavad aega!
Me jõime ka kuuma teed sidruniga seal 14 meetri kõrguses, trotsisime -21 kraadi ja nentisime, et üks päev on jälle möödas.
Mõtted läksid sellele, et kui oled tipus ja näed suurt pilti, mida ei taha ainult endale hoida, siis roni sinna tipu koos lähedaste, sõprade ja nendega, kellest hoolid. Nõme on elada ainult endale...
Meenus ka üks lõik "Maxwelli päevaraamatust" -lk 76: " Vähesed asjad liidavad inimesi nii nagu jagatud mälestused. Üheskoos võitlevad sõdurid, võistlusi võitvad meeskonnakaaslased ja eesmärki saavutavad töömeeskonnad on suhteis, mis kunagi ei kao.
Kui te tahate luua ühiseid mälestusi oma töötajatega, ei saa seda teha oma kabineti ukse taha peitudes. Te lihtsalt ei saa luua ühiseid mälestusi inimestega, kellega koos olemiseks te aega ei võta."
MA ei tea , kuidas teistega, kuid hindan kõiki inimesi, kes suudavad sulgeda kõrvad massi negatiivsusele, mis ühiskonnas valdavat enamust rõhub ja teha asju, mis pakuvad hingerõõmu ja naudingut kogu eluks.
Üks hetk, millest kindlasti ka kotkas osa saab, on just see Murki raba päikeseloojang koos meeskonnakaaslastega SEB administratsioonidivisjonist.
No comments:
Post a Comment