Uni 09.02.2011
Olin kuskil metsas raudteejaamas ja ootasin rongi, ühel hetkel see saabus ja siis ronisime peale. No oli see vast peldik...roostes, pinkide pealt kõik räämas ja katki jne. Tekkis täielik asotsiaalne tunne :) aga sättisin siis ennast akna alla istuma ja sõit läks lahti. Imestasin ise ka, et raudtee on ehitatud kuristiku servale ja tee oli üleni lumine jääs...mõtlesin, et see pole rong vaid suurte kallurite kolonn, mis kulgeb läbi lumetuisu mööda raudteed. Vaatasin ka rongi ninasse ja oligi nagu autode kolonn. Mõtlesin, et lähen teise vagunisse, aga see oli võimatu, kuna vahekäigu uks oli kinni roostetanud. Läksin siis omale kohale tagasi kui saabus TAPA. Jooksime koos sõbraga välja ja õues oli töökaaslane Merle, kes ka rõõmustas peatuse üle. Läksime koos sõbraga (tundmatu) ühte poodi ja ostsime arbuusi, raudkangid käes. Poemüüja ei olnud üldse aldis meile seda müüma ja siis võtsime jõuga. Ühesõnaga tekkis väike rüselus ja me pidime põgenema jaama. Suureks kurvastuseks avastasime, et rong juba võtab hoogu üles ja peale einam ei saa. Hüüdsin ka rongijuhile, et me tõime ju teile arbuusi....see lõi käega ja lisas kiirust. Aga õnneks olid rongis teised, kes hädapidurit tõmbasid ja nii me peale saime. Istusin ühe naise kõürvale, kes oli seal koos tütrega. Nad olid mõlemad kummalist värvi, sinakad-rohelised. Ja versoonte asemel olid ämblikuvõrkude sarnased moodustised, mis naha all liikudes oma asukohta vahetasid. Tundus, et neil polnud ka riideid seljas ja üldse oli see välimus väga kummaline. Äkki ma taipasin ja vaatasin naisele otsa ja esitasin mõttes küsimuse. Siis kuulsin peas vastust...me suhtlesime telepaatiliselt. Tal oli hirm, et äkki ta avastatakse, kui võõra maailma esindaja... ma andisn natuke nõu, et sellise välimusega kindlasti, aga natuke tuunimist ja riideid ja keegi ei mõista, kellega tegu. Naine oli tänulik ja laps samuti. Mina sain kaks uut tulnukast sõpra. Päris huvitav oli vestelda mõtetega :))
