Kuidas lõhnab sinu surm..?

Leidsin ennast teise unenäo värava ees
ja vaatlesin avasust, mis oli kui saht.
See oli tee ei kuhugi.
Äkki hakkas rääkima minu teine ise,
kes käsiks mul fokuseerida oma
silmad seina peal olevasse mustrisse.
Hakkasin vaatlema mustrit, mis oli
kui väikene virvendus.


Mida selgemaks muutus muster virvenduse
see, seda rohkem imes mind
unenäovärav endasse.
Nägin, kuidas saht muutus pikemaks ja pikemaks
ning äkki olin ma universumis ja
vaatam 180 kraadise nägemis ulatusega.

Tähed, komeedid, tähetolm.
See oli ilus, külmalt ilus.
Korraga meenus mulle, kui
Durnvaldo rääkis ühest pimedast
tüdrukust Annast, kes nägi läbi ekraani
erinevaid tasandeid ja hääl ütleb mulle.

Vaata universumisse, sealt peegeldab vastu sinu kuju.
Vaatan ja näen, et olen kui klaasi taga
ja tõsti paistan ma ise.
Siis tekkis mõte, näha selja taha, seda, kes seal seisab.

Tekkis väga kummaline helin, hääl, mis oli
hirmutav. Sundisin ennast rahulikuks ja
fokuseersisn pilgu kolmanda unenäo värava peale.

Tekkis tunnel, mis hakkas mind endasse imema.
Lahustusin valgusvihkudeks ja tudsin, kuidas
elu lahkub minust.

Minu teine ise sekkus vahele ja käsiks
lõpetada eksperimendi...nii nagu alati.
ütlesin ei, ma pole veel valmis ja ärkasin
unenäo maailmas...

Leidsin ennast värske kalmu ees
seisams kellegi kirstu peatsis.
Kirst oli kaetud liivaga ja minu
haistmismeelt uputas lillepärgade lõhn.

Taipasin, et istun rätsepaistmes,
kui minu teine ise ütleb.
Kraabi natuke liiva pealt ja
vaata, mida sa näed.

Lükkasin käed liiva sisse
ja paari kaevamisega
jõudsin kirstuni, see oli kummaline tunne
kui küüned kraabivad kirstu küljest puuliistakaid.

Äkki tunnen alateadliku vastikust
tegevuse vastu mida teen.
Minu teine ise ütleb:
"Kas tead, kes seal kirstus lamab...
kas tahad seda teada saada?"

Ja, mõtlesin ma, ma tahan teada,
miks ma siin olen ja mis on selle
tegevuse eesmärk.
Minu teine ise ütleb mulle.

Kas tunned kuidas lõhnab sinu surm?
Jäta see meelde, sul on võimalus
näha iseennast, enda surma
tunda enda surma lõhna.

Tundisn kuidas külmavärinad
käisid minust üle ja ma astusin
kahejalaga sõdalse teele.

Mulle meenus Don-Juani õpetus.
Kui sõdalane asub tõelisele teele,
näeb ja tunneb ta oma surma.
Pärast seda pole enam tagasi teed.

Ärkasin selles maailmas.
Tundsin veel tükk aega sõõrmetes
lõhna...oma surma lõhna.