Kui minult küsitakse: „Mis mõte õieti on teadlikul unenägemisel?”, on mul kiusatus vastata nii nagu Ben Franklin, kui üks naine temalt küsis, mis mõte üldse on elektril: „Mis mõte, proua, on äsjasündinud lapsel?” Teadvuse avardumine on üsna sarnane uuestisünnile. See toob kaasa uusi võimaluste tasandeid. Tõeliselt teadvel olla tähendab olla teadlik sellest, kuidas su mõtted ja emotsioonid vormivad maailmu, milles elad –, ning et sul on väge neid muuta. Unenägudes teadlikumaks saades mõistad sa elu sügavamalt.
Väga paljud tõesti ei mõista, milline suurepärane anne ja võimalus on inimestele kingitud saades osa unenägemisest ja võimalusest tajuda vahetult energiat nii nagu see universumis liigub. Aga jätkame siis oma viimase unenägemise seigaga, mis toimus 07.06.2010 Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva.
Magasin sügavalt, kui äkki ärkasin unes üles ja avastasin, et kukun alla. Sõna otses mõttes vaatasin, et kus ma olen ja miks kõrvus niimoodi undab ja vihiseb ning minu ümber on meeletu tuule surve...
Suunasin oma pilgu alla ja näen, et minust hinnanguliselt 8 km kaugusel paistab maa ja ma kukun selle suunas täielikus vabalangemises. Üritasin ennast sättida mugavamini, et mitte nii laperdada tuule meelevallas ja suunasin käed külje peale. Kui keegi oleks sattunud nägema seda kukkumist, siis oleks võinud võrrelda ristiga, mis taevast alla pudeneb. Mõtlesin, et see on jälle üks uni ja kohe ma ärkan ning sulgesin silmad. Hetke pärast avasin need ja näen, et maa on juba lähemal ja ma ikka kukun. Huvitav oli see, et ma esitasin endale küsimuse, kas nüüd ongi siis kõik, need on minu viimased maised hetked ja kõik see kaob kohe igavikku`? Kas ma pean tudnma hirmu või ahastama...üritasin selgusele jõuda, et mida ma tunnen.
Ja korraga võttis minu sees võimust rahu, täielik rahu ja harmoonia tunne. Sättisin ennast veel mugavamini ja lõdevestasin ära, et olla valmis minema üle piiri täielikult teadlikuna. Jõudisn ennast ära lõdvestada ja kehega tasakaalu saavutda ja ootasin, kõrvus vihisemas tuul.Ilmselt sulgesin ka silmad, kuid ma ei pannud seda tähele, aga kül nende avamist, et kaugel see maa juba on ja millal siis pauk käib.
Aga minu suureks imestuseks, liikusin hoopis vastupidises suunas üles poole ja suurema kiirusega, kui alla kukkudes. Hakkasin juurdelma, et kas siis matakas oli juba ära ja nüüd ma olen vaba vaim universumis valimas omale uut kodu.
Natukene oli veider kihutada tõugatuna jõust, mille sarnast pole varem kohanud...täielikult tuulest viidud tunne sees :))) Äkki näen, et ees paistab üks suur laev. Hiiglaslik valge laev ja ma maandun sinna kergelt kui udusulg ja otse kapteni avatud sillale. Hea oli tunda kindlat jalge alust ja nõjatusin reelingule ning suunasin pilgu alla. Vau....ma olin kõrgel, väga kõrgel ja minu alla paistis Tallinn, kui väikene värviplärakas. Nüüd oli aeg vaadelda detaile ja võtta kõik fookusesse. Märkasin, et laev hakkab väljuma, st et eespool olid suured väravad, mis olid juba avanemas. Meenus seik, kuidas enne ema surma nägin, kuidas me olime sarnase laeva peal, mis kaldus küljeli ja millele järgnes minu hiiglaslik hüpe, ning ma sattusin ajast ette ühe rongi peale, kus olid ainult surnud. Samuti ka minu ema. Ta ei tundnud mind ära ja läks hulk aega, kui ta mäletama hakkas.
Võrdelesin neid kahte laeva ja see oli tookord ikka väikene paat, võrreldes sellega.
Vaatasin, et kas näen ka teisi inimesi ja miks mitte natuke maad kuulata. Vaatasin laeva külje pealt alla ja märkasin, et palju inimesi seisab justkui mingi astme peal pilvede vahel ja üritab meeleheitlikult laeva peale saada. Üks isegi viskus laeva külge ja jäi sinna rippuma...läksin kuidagi kerge vaevaga tema suunas ja leidsin, et näe, ka minu vend ripub siin, aga mitte nii ohtlikult, kui see teine mees. Äkki tegin ma midagi ootamatut ja lihtsalt päästsin selle mehe laeva küljest lahti ja vaatasin, kuidas ta langeb meeletu kiirusega alla. Esitasin, endale küsimuse, miks just nii ja miks tema ei võinud siin olla? Aga sisemuses oli juba vastus,mis viitas sõdalase teele ja universumis valitsevale õiglusele. Meenus Don Juani ütlus: "keegi meist ei tea, kes on sinu surm...see võib olla need tuled seal taga või jaaguar põõsas" Mina olin aga tema surm. Ulatasin vennale käe ja ütlesin, et lähme, meid oodatakse kaptenisillal, meie koht on seal. Külgede pealt oli kuulda kisa ja ulgumist ning oli tunda meeletut meeleheidet. Imestasin, et muidu väga emotsionaalse inimesena ja kõiki alati aitavana...ma olin seekord Mina ise, kus ei liigu ükski närv ja ma olen oma teise isega ÜKS.
No comments:
Post a Comment