Olin koos abikaasaga ja vennaga kuskil Männiku raba juures, kui selgus tõsiasi, et vend on meisterdanud vanast kelgust lennukõlbuliku riista. Peale vaadates tundus kelk natuke näotu, kulunud värvi ja puitosa poolest, aga siis kui rahvas sinna peale hakkas minema,imestasin ise ka, et sinna mahub pool polku...
Lõpuks kui kelk oli võtnud Noa laeva mõõtmed, ehk eesti mõistes GAZ 53-ga ühesuurune, tõusis see lendu ja me kimasime kevadise raba kohal. Ühest künkast üle lennates paistisd mättal päevitavad rästikud...meie olime aga turvalises kõrguses. Siis kihutasime läbi puude ja mööda metsasihte.
Vau, mõtlesin mina...vend on ikka osav mees :))))
Ühel väiksel peatuse hetkel tulin maha ja vaatasin, kuidas teised edasi põrutasid. Avastasin, et olen Baltijaama taga, kogu vanalinna asemel oli ilus metsik loodus ja ega ka Baltijaam ise polnud midagi enamat, kui loomade karjamaa.
Hommikul lapsi lasteaeda viies, rääkisin ka neile, mida nägin. Poiss ültes, et see polnud kellegi kelk...see oli ju jõuluvana saan...ja tõesti, kui järele mõtelda, oli see rohkem saani moodi, kuigi, lõpuni jäi arusamatuks,mis jõuga see liigub ja kuidas seda juhitakse. Ilmselt mingi virgil jõud.
Tütar lisas, et isa, sul on ikka vahvad unenäod!
Unest ärgates on tähtis emotsioon ja kui see on positiivne, siis on uni olnud HEA!
No comments:
Post a Comment