On ainult hetk sul olla
mis jääda nii ei saa.
See on kui lehesadu sügisesel aal.
See on kui silmapete
mis vajub udusse, kaob kaugenedes nähtamatusse.
Viib kaasa mälestused ja kaunid hetked viib.
Ta võtab sinult südame, jääb järele vaid piin.
Ta röövib aega-mööda su sõbrad vanemad,
kui tuleb aeg, ka sina, lähed ühes temaga.
Võib variseda kogu maa põrmuks jalge all-
vaid viivu kestis hetk, kui olid olemas.
Vaid hetkeks suutsid püstitada endal kodumaa...
et hiljem kodumullas saaks rahus puhata.
Nüüd oled kaugel, minu jaoks sa oled lõpmatus.
Ei ole hinges valu raugend ja sees on igatsus.
Ma tahan hüüda üle taeva-maa
ma tahaks leida tee, kuidas sinna saab?
On järel jäänud ahelvaremed,
on alles jäänud tunded segased.
Ei ole aega, ega valgust, ei ole õnne ega algust...
On ainult purunenud maailm inimese elust,
kõverpeeglikildudena tuhandes tükis
laiali mööda universumit-peegeldamas pimeduse valgust.
No comments:
Post a Comment