Akna taga vaikselt vihma kallab
Kaugel pole aeg, kui tulemas on hallad
Põllult kajab kaeblik sookure hüüe-
Kaugele-kaugele lõunasse on tema püüe.
Tasa-hilju loodus unne suigub
Millest inimeste meeleolu kõigub
Masendus ja mustad mõtted sünged
Rünkpilved ähvardavalt koondumas su ümber!
Hirmu tootes välgud maasse löövad,
Aplalt oma närve endal sisse söödad
Kugistades emotsiooni halli
Kõri ümber pingul kümme kallist salli.
Lämbun, oma enda kätega sai seotud
Pöetud peaga kapi nurka poetud
Haletsedes ennast-kannatuses kanges
Põhjatumas mülkas sügavusse langed…
Nüüd paistavad veel porist sinu juuksed
Ning tasahilju õhku kostab nuukseid…
Kes ulatab sul abistava käe?
Kes annab sulle jõudu oma enda väest?
Kaks viimset valikut on jäänud sinu hooleks
Kus vahelt piir nad tükitanud pooleks
Üheks surm, teiseks elu- avasüli naeratamas vastu
Lastes valida sul targalt, kuhu poole astud…
LJ
13.08.2008
No comments:
Post a Comment