Ma kõnnin- kõnnin

Mööda mereäärset vetikate rada

Jalgadega rannaliivas sahistades

Otsides merekarpe….

Roosasid-valgeid

Kee tarvis, mida keegi mulle pole veel kinkinud.

Mida kandes suudaks ma naerda

Kõlisevat päiksepaistelist naeru

Mille sära lisaks läiget mu huulil…

Millega suudlen kuuma päikest

Austusavaldusena elule,

Et ühe rannakarbi põhjatus mustavas kurgus

Oli pärl, mille riputasin laubale

Igavikulise maailma kõiksuse märgiks.

 

 

LJ 10.10.2014