Unenägemine-05.11.2013 Tabatud tagaotsitav piilur

Magasin öö esimese poole rahulikult, siis ärkasin ja hakkasin energiat läbi laskma, vahetasin ka peasuuna ilmakaarte järgi välja põhjasuuna kasuks. Jäin magama ja ole unes Rannamõisas, kõik on nii nagu reaalses elus, aga oli suvi ja maja ees mängisid naabrilapsed (mingit kaks uut Kairi ema kasulapsed) Need sõid meie vaarikaid ja loopisid liiva minu tiikidesse. Läksin õiendama, kuid need saatsid mind pikalt, selgus, et tegu oli mingi vanapõllu seguga. Kutsusin selle naise ja seletasin ära, et kasvatagu oma lapsi normaalselt. Vanamutt ehmatas ära ja võttis nad endaga kaasa.
Siis vaatasime, kuidas mingi vana vene nr märkidega ziguli tegi ema aias ringi ja väljus Andrese aia tagant välja ja kimas minema. Vaatasime suu ammuli. Seal sees oli ema isa ja mingi tüdruk. Siis sõitis suur veoauto ja ka otse ema maja taha Ervini juurest mööda. Jooksime sinna asja kaema.
Maja taga meie piirist välja oli tekkinud pilliroo hoone vundament täpselt sama koha peale, kuhu laine plaanis endale garaazi...nüüd ta kriiskas, et ei saagi seda. Hakksime vaatama projekti, et saada ülevaade, kas tegu on ikka seadusliku ehitusega.
Hetke pärast olime oma majas, kõik oli normis, millegipärast polnud ees Ervini maja ja vannitoa poolt paistis sein läbi õunapuude peale. Äkki tegi maja naks, siis veel naks...sain aru, et tuul liigutab, äkki lükkas see maja vundamendi pealt ära. Hüppasime välja, Helena, Uku ja Mina, Lee-Ann oli nagu hetkel teises kohas. Uku ja Helena olid hirmul, rabasin neil käest ja jooksime Andrese maja taha kasvuhoone plokkide taha peitu, nägie, kuidas tuulispask seal Laine maja juures keerutas.
Kasvuhoone juures oli nagu emal madrats, Uku viskas sinna pikali ja hetke pärast oli tema asemel keegi teine.
Rabasin tal jalast kinni ja ütlesin,et näidaku oma tõelist nägu. Helena hakkas kisama, et ole nüüd normaalne, see on ju UKU jne. Mina jäin endale kindlaks. Äkki hakksid väga selgelt eristuma detailid. Nn Uku muutus, mingiks noormeheks imelike juustega. Hoidisn tal jalast kinni oma kotka küünistega ja ütlesin, et sul on mitu nime, unevaritseja...samuti teatakse sind ka unenäopiilurina. See aga ajas tagasi, et see on uni, see on uni mida ma pullin. Tugevdasin oma taotlust ja ütlesin, et ma ei lase sind enne lahti, kui sa oled andnud mulle kõik, mis on seotud täiusliku unenägemisega, nüüd ja kohe. Äkki noormees muutus ja tema välimus oli sarnane ühele näitlejale/laujale Rein Laaneorg, ainult et pikad sirged juuksed. Äkki tõusis ta oma kehast imelikult püsti, minu haare hoids teda ikka kinni. Sain ar, et tegu on tõesti sellega, mida arvasin. Kõik muu oli kadunud, olime ruumis, kus polnud aega, ruumis, kus võib kinni jääda. Mingi alateadlik alalhoiuinstinkt hakkas tööle. Ta liigutas oma parema käe kummaliselt minu pea suunas ja liigutas sõrmi ja lausus, see ei ole uni, see ei ole uni. Samaaegselt ta haitus ja ma jäin üksi sinna ruumi, püüdsin aru saada kus ma olen, püüdsin üles äragata unenägemise vahepealsest maailmast, kogu ruumi seintes hakkasid liikuma mustrid, keerlema, vilkuma. Äkki kuulsin tuttavat heli. Indiaani parmupilli ja trummi segu, seda sama laulu, millega Mescalito andis mulle üles kingid ja viis mind kokku jõududega. See heli juhatas mind välja...ärkasin käes see haarde tunne, millega hoidsin kinni piilurit. Tundsin energiat, jalatallad kuumasid, mul oli jõud. Mõtlesin piiluri hüpnotsieeriva käeliigutuse peale